Eestlastest jälle
Kuigi mul oli täna tööl päris kiire, ajasin paralleelselt juttu Inglismaalt komandeeringusse tulnud töökaaslasega, kellega räägin Skypes muidu ka igapäevaselt, aga täna, kui ta istus mul täpselt selja taga, veelgi rohkem. Kuna ta on Eestis alles teist korda, on tal tekkinud meie kohta mõned küsimused ja muidugi ka arvamused. Nii et jälle üks postitus Eesti ja eestlaste eripärade kohta.
Väga imestama pani mind küsimus, et kuule, mis värk teil poes sellega on, et vahetusraha asetatakse letile. Algul ma ei saanud aru, mida ta silmas peab, aga siis seletas, et Inglismaal jäetakse vahetusraha kandikule/kaussi vaid baarides, kus sinult tippi oodatakse. Seal jootraha jätmine tavalises söögikohas tavaline ei ole ja sellega arvestatakse vaid peenemates kohtades. Ning tuleb välja, et üks märguanne tipi ootuse kohta on see, et vahetusraha tuuakse väiksel kandikul või mingis arve karbikeses (nagu meil). Kui tipi maksmise kohustust või ootust pole, torkab müüja raha ostjale otse pihku. Kui ta seda aga neis paigus, kus jootraha kohustust maksta pole (näiteks toidupoes) ei tee, peetakse seda ebaviisakaks. Minu jaoks tuli see täiesti uue infona. Kuna tema käis eile toidupoes ja vahetusraha asetati talle letile, sattus ta kimbatusse ja ei teadnud, kas peaks vahetusraha sinna jätma (tipp müüjale) või tundma, et temaga on ebaviisakalt käitutud. Ma siis seletasin, et eestlane ei taha võõrast inimest puutuda ja seetõttu on praktiliselt välistatud, et keegi sulle raha pihku hakkaks torkama, sest sellega kaasneb inimkontakt ja seda eestlane väldib. Meil näeb teise inimese puutumist sellises sundolukorras nagu laisad või saamatud inimesed, kes pole võimelised ise enda rahakotist täpseid sente välja lugema. Sendid valatakse endale peopessa ja müüja peab siis sealt vajaliku ise välja urgitsema. Kuigi sageli tühjendatakse ka münditasku otse letile või spetsiaalsesse kaussi ja müüja nopib sealt soovitud mündid välja, keegi ei pea kedagi puutuma. Inglise eestlased, kommenteerige! Kas olete selle kohta Inglismaal elades mingeid avastusi teinud?
No olgem ausad, üksteise puutumine võõraste inimestega on meile üsna võõras. Töökaaslane ütles, et nende seltskonnas on täiesti normaalne, kui kellegagi tutvudes kallistatakse ja tehakse musi. Ma pidin seda lugedes toolilt peaaegu maha kukkuma! TUTVUDES hakatakse kallistama ja MUSITAMA?? Eestlased lähevad sellise asja peale konkreetselt verest välja. Orjarahvana kannatame muidugi ära, aga kogu veri kohistab kiiresti näopiirkonnast minema ja mõneks minutiks ollakse sisemiselt totaalselt endast väljas. Kivinägu ei reeda muidugi midagi. Et meil siin sõbrad omavahel kallistaks, kulub ka teinekord aastaid. AASTAID! Ja olen näinud isegi ühte Rooside sõja saadet, kus isa tahtis pojale märku anda, et “hea töö”, kuid selle asemel, et poega kallistada, nagu oleks normaalne, surus ta pojal kätt. Vot sellised suhted on meil. Aga et musitama tutvumisel…dsiisas! Eino selge see, et Prantsusmaal ja Itaalias on eestlastel seetõttu päris ebamugav. Eriti meestel, kes kardavad võõra mehe kallistuse peale digi-homostuda. Käepigistus on maksimaalne, milleks valmis ollakse. Kuigi seegi on pigem võõras, sest minu teada on käepigistus ka pigem venelastele omane, eestlastele mitte nii väga. Nii et jälle üks asi, millele mõelda. Nii neil, kes tulevad Eestisse kui neil, kes ise väljaspool käivad.
Ma ei saa töökaaslasele öelda, et eestlased on üleni külmad inimesed. See ei vasta tõele. Eestlane pole külm, aga ta vajab päris tükk aega, enne kui üles soojeneb. Mõni muidugi ei soojenegi. Mõni ei lasegi endale võõraid ligi, aga see pole mingi eestlastele omane fenomen, see oleneb konkreetselt iseloomust ja selliseid on igas riigis. Meie inimene vajab lihtsalt (palju) aega. Mina pole näiteks oma töökaaslastega siiani lähedasemat sorti sõbraks saanud. Mul on umbes 3-4 inimest, kellega ma vahepeal juttu ajan, aga lõviosa jääb minust ikkagi kaugele. Suhtlus mõnega piirdub ainult teretamisega, kui sedagi. Kui peaksin nende inimestega üksinda ühte ruumi jääma, oleks lausa piinlik vaikus ja tobe ebamugavus. Kusjuures töökaaslane küsis ka seda, et mis värk meil selle sotsiaalse kohmetusega on, kas meile õpetatakse seda koolis või? Hea küsimus, sest see tuleb meil tõesti nii hästi välja, et võiks lausa arvata, et seda õpetatakse. Minu meelest on see meil veres. Ega mina ka ei oska tühja juttu ajada. Väga sageli tunnen lausa tüdimust, kui pean kellegagi viisakusi vahetama. Inglaste jaoks on see “täitsa hea ilm täna, päike paistab ja…” jutu ajamine vist mitte lihtsalt osa protokollist, vaid nad päriselt naudivad seda. Mulle meeldib kerge viisakusjutt ainult siis, kui selles jutus ka mingi väikenegi iva sees on. Näiteks kui poemüüja lambist küsib, et kas see piim, mida ma just 6 pakki ostsin, on miski hirmus hea piim või? Ja siis ma seletan lühidalt, et pagan teab, kui maitsev ta on, aga tööl on hea kohvi peale panna. Naeratame ja lähme edasi. Või kui trennis kogemata kellelegi riideruumis ette jääd ja mühatad sõbralikult, et oeh, jalad ei kuula enam sõna, ja saad naeratava vastuse, et “mul ka mitte”. Selline tore sundimatu vestlus, aga mitte kohustuslik. Kui eestlane peab jääma viieks minutiks võõra inimesega ühte ruumi, siis olukorra ilmnedes minnakse pigem just samal ajal vetsu, mis siis et pissihädagi pole. Tühja jutu ajamist pigem välditakse.
Veel arvas mu töökaaslane, et ka Inglismaal võib eestlastele sarnast külmust ja osavõtmatust kohata, aga seda pigem kõrgklassiga suheldes. Mida kõrgem positsioon ühiskonnas, seda kõrgim inimene. Sest ma arvan, et just kõrkusena eestlase eraklikkust nähakse. Kuigi see pole õige, sest kõrkus sisaldab enda paremaks pidamist ja palju võltsi olekut. Eestlane pole võlts. Me ei kiida naeratades kellegi soengut, selleks et pärast selja taga irvitada, milline Legomani kiiver kellelegi tegelikult pähe on lõigatud. Okei, muidugi tuleb seda ette, et me selja taga irvitame, aga vähemalt me ei teeskle, et meile meeldib. Üldjuhul. Selle võrra kõlab komplimente vähem, aga kui peaks kõlama, on need vähemalt ausad. Mis meenutab mulle, et ma reaalselt ei mäleta, millal ma viimati komplimenti kuulsin. Kas sina, lugeja, mäletad, millal sulle viimati kompliment tehti?
Miks ma jälle midagi tööga seotut või tööl olnust kirjutan, on see, et mul ikka esineb seal veidraid momente. Näiteks eile pidi meil koosolek olema – ülalmainitud töökaaslane, mina ja ülemus. Enne seda läksin ma sööma ja kohe pärast mind tulid sööklasse ka töökaaslane koos ülemusega. Ma olin üksi tulnud, juhuks kui neil veel enne omavahel mingi koosolek plaanis vms. Järjekorras ajasime juttu ja istusime ka lõunalauas koos. Nii. Täna jäin oma tavapärasele lõunale minekuga hiljaks ja kella 2-ni, mil meil järjekordne koosolek algama pidi, ei olnud enam palju aega. Läheb siis ülemus töökaaslase laua juurde (mina olin ju ka kohe seal) ja kutsub teda lõunale, minult isegi ei küsinud, kas ma ka tahaks liituda. Ma oleks tahtnud minna, aga minu uhkus ei lubanud mul end välja pakkuda või kaasa paluda. Neelatasin kibedalt ja jätsin lõunale minemata. No kuidas ma oleks kohe nende järel sööklasse vantsinud ja siis järjekorras kinganinasid toksinud, teeseldes, et “ma ei näe teid” või midagi? Ei saa ju nii. Tundus täiesti ebanormaalne sinna minna. Või siis minna samal ajal sööma ja pärast silmad maas kuskil lauanurgakest otsides, et jumala eest ei peaks tekitama ülemuses tunnet, et ta nüüd viisakusest minu ka peab enda lauda kutsuma. Oeh. No mul on probleem selle lõuna teemaga. Sest meil ei ole sellist asja, et mõni töökaaslane sind, uut töötajat, endaga kaasa kutsub. No way. Iga mats käib kas ise või oma harjumuspärase grupiga. Hoidku veel selle eest, et mõni ülemus su endaga kaasa viipaks…ei ei. Management käib meil sageli omavahel ja omaette. Ja minule teeb see kõik haiget. Või noh, see tekitab minus mõttetu pabula tunde. Mul on kurb, et puudub soojem vastuvõtt, kuigi ma olen seal töötanud juba neli kuud. Täiskasvanud inimesena pean sellest üle saama ja eks ma saan ka, aga ikkagi on okas hinges. Mina olen uute töötajate osas igatahes teistsugune.
Sellised tähelepanekud ja mõttevälgatused siis seekord. Töökaaslasele ostsin kingituseks Justin Petrone “My Estonia”, las loeb meie kohta veits lähemalt, kui tal selliste imeloomadega nagu eestlased juba tegemist teha tuleb 🙂
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Selle raha letile panemisega on meil jah hoopis teine teema. Mul oli kunagi algaja geelküünlasena lausa piinlik, sest eelistasin münte käe peale saada :), mõtlesin kui ebamugav võib teenindajal olla, et mind katsuma peab 🙂 Vähemasti üritasin selle “akti” ajal alati silmsidet vältida…See, et sotsiaalne kohmakus meil veres on, olen ka nõus, no vähemalt enamikul meist. Mõnikord mõtlen, et äkki kellegi teise jaoks on see normaalne ja ainult mina tunnen vahel, et nii möku ikka vist ei peaks olema…Sama teema selle lõunatamisega, et kõik lähevad omaette (kui just eelnevalt Skypes, mitte näost näkku, kokku ei ole lepitud, et läheks koos). Ma olen ise just see, kes kauem on töötanud ja pole ka uuemaid endaga kaasa kutsunud, sest noh, kes seda piinlikku vaikust ikka taluda tahaks, aga samas olen ka mõelnud, kas nende meelest on see ebaviisakas. Oh, neid hetki on veel. Eile näiteks nägin üle saja aasta oma endist parimat sõbrannat poekassas, aga kuna mul oli kuum praad käekotis (no see Kaubamaja päevakas), siis mõtlesin, et mis ma ikka tere hakkan ütlema, kui pikemalt rääkida niikuinii ei saa. Loomulikult pärast needsin ennast, et kas ma olen mingi täielik retard või?
MeeldibMeeldib
Hahahaha jaaa, see on nii eestlaslik, et “mis ma ikka hakkan….” 😀
Peaks mingi teavituspäeva või üleskutse tegema, et kutsu kolleeg lõunale. Uute töötajate suhtes on see natuke ebaviisakas jah, kui neid kuidagi ei integreerita. Tõeliselt heas firmas on kindlasti teatud programm, millega uusi tervitatakse, aga ma ei näe, et paljud ettevõtted sellise ajaraiskamisega, nagu on taolise programmi väljatöötamine, eriti tegeleda tahaks. Ma võiks ju kah selle välja töötada, aga ma pole sisekommunikatsiooni peal ja why bother…
MeeldibMeeldib
Hehee. Mina annan müüjale tavaliselt sente pihku, kui juhtub, et maksan sularahas – paberrahad lähevad letile. Mõnikord lähevad sendid ka sinna. Mõni müüja annab mulle pihku, aga väga paljud panevad letile.
Mind see ei häiri ja ma ei tunne, et müüja peaks mind puudutama ja vastupidi. Võib-olla ta ei taha mind puudutada, ta näeb päevas nii palju inimesi ja katsub paljusid asju, ehk on tema jaoks inimlik puudutus midagi….tähtsamat kui see, et ta peab mulle mündid pihku andma?
Lõunalauast rääkides – meil on võimalik söök kontorisse tellida, spetsiaalse firma kaudu, tellimus tuleb iga päeva hommikul esitada mingiks kindlaks kellaajaks. Kui ma oma praegusesse töökohta tööle tulin, ei öelnud MITTE KEEGI, et kust ja kuidas seda tellimust teha tuleb. Mitte üks inimene. Loomulikult on naturaalne reaktsioon selles situatsioonis minna küsima, aga kuna ma üldjuhul kas lähen söön lähedal söögikohas või võtan oma toidupoolise hoopis kodust kaasa, siis ma siiamaani ei tea seda infot. Nüüd ei taha küsima ka minna, uhkus või nii.
MeeldibMeeldib
Huvitav, ma siin eelmise postituse all kirjutasin, kuidas ma ei sõbrusta, aga lõunatamine on täitsa teine teema.
Ma olen esimene, kes alati uue kaasa kutsub, sest huvitav on ju tuttavaks saada. Ja just selliseid easy- talke on kerge pidada. Ilm, kas oled hiljuti midagi huvitavat lugenud- näinud- kino- teater, kas kuulsid uudistes räägiti…, mida viimasel puhkusel tegid või siis mis plaanid on, sul on kena pluus vms ja siis ühiselt kiruda riidekaubandust, tänane söök ja sellest saab edasi musttuhat juttu…
Ja vaikust ei karda ma üldse. ilmselt elan nii oma maailmas, et mul ei tule isegi pähe, et kas kellelgi on ebamugav. Minul ju pole, sest mul on endaga huvitav:)
Hea on lugeda neid, mida meist arvatakse jutte…:) Jätka nendega:)
MeeldibMeeldib
Jah, mul endalgi on alati põnev, kuulan suu ammuli, sest ise ju ei pane tähelegi selliseid asju ega kaota ööund, et omal alagatusel end selliselt analüüsida.
Small talkiga on nii, et kui näiteks pead kellegagi konverentskõne tegema, siis välismaalastega ei saa mingil juhul kohe teemasse karata, vaid tuleb alguses pehmelt jalgpallist või muust päevakajalisest rääkida ja alles siis saab põhiteemale keskenduda. Mõnikord on see mulle tüütu 🙂 Aga ma ei saa muidugi tervele rahvusele üldistada seda oma tunnet.
MeeldibMeeldib
Mind ajas see postitus täitsa muigama. Ma pole siin kunagi kommenteerinud, aga vahel käin, vist läbi Malluka blogi, lugemas. Mina nimelt elan juba VÄGA pikka aega Inglismaal ja mu mees on ka puhas inglane. Meil tuleb Eestis käies tihti selliseid huvitavaid seiku ette. Isegi minul, kes ma tegelikult ju ikkagi eestlane olen, on tihti raske aktsepteerida kodu eestlaste käitumist, sest mulle on külge jäänud ja ma olen nii harjunud inglasliku viisaka üleskasvatuse ja elustiiliga.
Seda kassas raha üleandmise asja pole ma enne ise tähele pannudki, aga tõesti siin antakse raha kätte ja alati veel vaadatakse samal ajal otsa ja naeratatakse. Nüüd mõtlema hakates, ma isegi ei oska praegu meenutada kas kassas üldse ongi mingi eraldi koht kuhu seda raha panna saaks. Googeldasin ja ei leidnud 🙂
Aga mind ajab alati naerma see, et kui eestlastele hakata rääkida small talk-ist siis millegi pärast hakkab kohe osa inimesi seletama, et nemad tahavdki omaette olla ja ei taha alati teistega tühjast-tähjast jutustada. Millegipärast on vist arusaam, et small talk peab alati toimuma ja kõik peavad sellest osa võtma, või teevad seda suurest viisakusest kuigi tegelikult ei taha. Tegelikult see ju nii ei ole. Kui sa kellegiga rääkida ei taha siis ei pea sa seda kuskil tegema ja keegi sind rääkima ei sunni. Ei ole päris nii, et iga võõra või vähem võõra inimesega peab kohe plärama hakkama, pigem see ikka toimub loomulikul viisil ja pea alati annab nii sulle endale, kui ka kaaskodanikule, väga suure positiivse laksu.
Selleks, et rääkimist vältida ei pea kuhugi põgenema või ennast pahasti tundma. Kui keegi tuleb sulle tere ütlema või naeratab, siis ei maksa see ju midagi vastu naeratada või teretada. Inglismaal oleks see lausa ebaviisakas mitte vastu naeratada. Kui teine inimene soovib edasi rääkida siis ei pea ju vastu rääkima hakama vaid piisab vaid noogutusest ja kaaskodanik saab juba sellisest käitumisest aru, et sa ei ole pikemast suhtlusest huvitatud ja jätab su rahule 🙂 Seda enam, et see ei ole ju nii, et iga möödaminev inimene kohe kangesti kellegiga rääkida tahab 🙂
Ka see on natuke vale arvamine nagu inglased oleks kangesti kahepalgelised, et ütlevad ühte ja siis pärast kihistavad seljataga naerda või räägivad taga. Selline kergemas stiilis suhtlus ja komplimentide jagamine on neile lihtsalt elementaarne viisakus. Komplimente ei jagata vaid neile kes tõesti imeilusad on, või midagi suurejoonelist korda saadavad, vaid teist inimest märgatakse ja tunnustatakse sellisena nagu ta on. Kuna selline käitumine on loomulik viisakus siis seda tehakse mööda minnes ilma pikemalt mõtlemata 🙂
Enamus eestlastel on sellist lihtsat komplimenti aga NII raske vastu võtta, sest nad on harjunud, et kiidetakse ja märgatakse vaid suuri asju ja sellepärast nad siis tihti ütlevad, et oh see ei ole midagi, või et see juba sada aastat vana kleit, või ah mis mina jne. Väga raske on öelda vaid ‘aitäh’ ja asi sinna paika jätta. Kuna komplimendi saamine on inimesele siiski nii suurt ärevust ja segadust tekitanud, siis hakatakse juhtunut igatpidi analüüsima ja kuna see tundub endiselt võimatu, et keegi teist märkas siis arvatakse automaatselt, et ju see siis oli võlts ja pärsat kindlasti naerdi ta üle seljataga. Inglane samas aga on kogu selle komplimendi andmise juba ammu ära unustanud ja läheb rõõmsalt eluga edasi 🙂 Ühesõnaga, seda komplimentide andmist ja võtmist ei tasu nii üle hinnata ja tõsiselt võtta vaid lihtsalt vastuvõtta 🙂
Põsemusid või kallistused on ka täiesti tavalised asjad, kuigi jah eks nende juures kehtivad ka teatud käitumisetiketid. No näiteks kui sulle torumees või postiljon ukse taha tuleb siis teda kohe kindlasti kallistuste ja põsemusidega ei tervitata 😀
No ja see ‘mis ma ikka hakkan…’ on ka klassika 🙂 🙂 Näitab, et inimesed ei hinda ennast ja ei pea ennast tähtsaks. Pigem vaeveldakse ja piineldakse pärast igasugu mõtete ja oletuste käes ja raisatakse nii palju aega ja energiat negatiivsuse peale. Süü jääb pärast ikka teiste peale, selle asemel, et ise tegutseda ja midagi oma ja teiste käitumises muuta. Minu arvates on see ühiskonnast tulevnev.
Kannatamine on nii tüüpiline suurema osa eestlaste seas , et ilma selleta ei ole elu justkui elamist väärt. Justkui kehtib mingi kirjutamata seadus, et korralikuks ja heaks inimeseks kasvab vaid läbi kannatuste.
Samas ega inglased ka igas situatsioonis kohe ei hakka võitlema või õigust jalule seadma. Tihti nad ei peagi seda tegema, sest üldjuhul kehtib nende ümber pidevalt elementaarsed viisakusseadused, mille käigus ei tekigi väga palju siin kirjeldatud situatsioone, aga kui tekivad siis inglane jääb üldjuhul väga diplomaatiliseks ja viisakaks. Tal võib küll olla teatud situatsioonist või inimesest väga tugev oma arvamus, aga harva läheb ta seda kellegile nina alla hõõruma või konflikti esile kutsuma. Pigem lahendab ta situatsiooni diplomaatilisel viisil või siis laseb asjal lihtsalt minna ja unustab ka ise ruttu.
Vabandan, et nii pikk kommentaar tuli.
Ma märgin ära, et loomulikult ei käitu kõik eesltased ja inglased nii nagu ma siin kirjeldan, aga ütleme, et see on selline üldine iseloomustus. Inimesi on erinevaid igas rahvuses.
Minu väga inglaslikule mehele tunduvad tihti eestlased üsna ebaviisakad, aga ta juba teab, et nad ei käitu nii meelega. Ta ei ole kunagi sellest ebaviisakusest suurt numbrit teinud, vaid on lihtsalt mõnikord hämmelduses. Kui aus olla siis mina jagan temaga seda hämmeldust, sest lihtsalt tundub nii imelik et tihti puudubinimestel igapäevases kõnes ka kõige tavalisem ‘aitäh’, ‘palun’ või ‘vabandust’.
Samas ma võin julgelt väita, et iga aastaga tundub asi Eestis ainult paranevat. Viimasel suvel leidus juba üsna palju inimesi kes said small talk-iga suurepäraselt hakkama (kuigi algust veel ise ei tehtud) ja oli näha, et pärast lahkuti suur naeratus näol.
MeeldibMeeldib
Ära pika kommentaari pärast küll vabanda, mul on hea meel, kui mõeldakse kaasa ja ma lausa kutsusin üles just sinusuguseid (pidades silmas sind kui Inglismaal elavat eestlast) arvamust avaldama 🙂
Ega see komplimendi asi mul päris ise välja mõeldud ei ole. Austraalias kohtasin päris mitmeid britte ja sellest tuli meil lihtsalt omavahel juttu. Ka austraallaste seas nägin viisakuskomplimente ja ega alati kaasne ka selja taga irvitamist, päris sageli ongi see puhas viisakusavaldus, mis kohe ära unustatakse, nagu mainisid. Eestlase jaoks on kompliment aga midagi suurt ja uskumatut. Eks nende jaoks ole teistpidi pettumus, kui neile öeldakse ilusti, samas kui nad ehk polegi nii targad ja ilusad nagu selle komplimendi põhjal arvata võiks. Mingid hapud viinamarjad vist 😛
MeeldibMeeldib
Tead, eks selle small talki ja komplimentidega ole ka sedasi, et kord kui sa sellise keskkonna sees elad siis sa oskad juba ise hinnata mis on võlts ja mis on päris. Näiteks siin ühes toidupoeketi toidupoodides on selgelt märgata, et kassapidajatele on soovitatud, et nad peaksid ostjatega small talki tegema, aga kõik kassapidajad ei ole selleks eriti võimelised (tavaliselt noored ja madalamast klassist pärit) ja sellised pealesurutud vestlused võivad kujuneda kas väga koomilisteks või eriti ärritavateks.
Mul küll siin elatud 21 aasta jooksul ei ole palju näiteid tuua, aga ükskord pani mind küll naerma kui noor kassapidaja näitsik (selgelt mitte eriti intelligentne, kuid samas mitte erivajadustega) vaatas minu poolt ostetud värskeid kaunaga herneid kui ime asju ja hakkas siis herne teemal minuga small talki tegema. Tema üks küsimus oli, et kui mitu hernetera ühe kauna sees on?? Siis ma küll mõtlesin, et come on, ma saan aru, et siin ei ole kaunadega herned levinud, aga nii palju taipu peaks ikka olema, et nii lolle küsimusi ei tasu enda häbistamiseks small talk nimel küsida. No proovi siis sellele küsimusele kuidagi vastata 😀 😀
Või siis üks teatud kassapidaja mu lapse lasteaia lähedal olevas poes, kus ma vahel käisin, hakkas ka alati energiliselt uurima kuidas mul läheb ja ma tõesti vastasin talle vaid ‘fine, thanks’ ja tegin tõsise näo ja sedasi käitudes ei lasknud tal minuga edasi rääkida. Mul ei olnud vähematki tahtmist temaga oma elu üle arutama hakata.
See näide sobib tegelikult üsna hästi kokku selle sinu inglase poolt välja toodud kõrgklassi näitega. Mitte, et ma (me) siin oleks kõrgklassi esindajad (tavaline keskklass), aga kuna see kassapidaja ja pood tegelikult ei olnud otseselt meiega samal redelil, siis kassapidaja selline meie isiklikku ellu hüppamine oma küsimusega tundus mulle ebaviisakana ja ei kutsunud vastama. Sellest siis ka minupoolne palju külmem suhtumine. Samas minu ees või taga oleva kliendiga jooksis samal kassapidajal vestlus väga ladusalt.
Samuti tundub mulle väga alandavana ja eemale tõukavalt kui keegi mees (töömees, poepidaja jne) mind oma jutus ‘love’ kutsub. Ainult teatud Inglismaa piirkonnas annan sellise pöördumise inimestele andeks, sest seal on see lihtsalt kombeks ja natuke nagu nende dialekt :). Aga kui ikka torumees räägib minuga ja pidevalt harjumusest mind love-iks ja love-iks kutsub, siis on küll kange tahtmine öelda, et ma pole midagi su love vaid palun minu poole pöörduda madam 🙂
No aga see on taas näide sellest, et erinevate klasside käitumisetiketid on natuke erinevad, kuigi elementaarne ja klassikaline inglise viisakus kuulub iga klassi juurde.
Ka ei tähenda see sugugi, et kõrgemad klassid madalamate klasside suhtes automaatselt ebaviisakamalt käituks, vaid lihtsalt sarnase tausta ja elukommetega inimesed tavaliselt sobivad paremini kokku.
Aga need kaks kassapidaja näidet on minu elus üsna haruldased. Tavaliselt ikka puutume kokku erineva valdkonna inimeste ja kassapidajatega kellega on hästi tore paar minutit niisama vestelda või mõnda nalja visata ja lahkudes on alati naeratus näol ja kohe kindlasti ei vestle ma iga jumala kassapidaja või inimesega iga päev. See kõik käib lihtsalt nii automaatselt, et ma ei pane seda isegi enam tähele.
MeeldibMeeldib
Klassid? Suurbritannia on ikka üks eriline riik. Mismõttes on torumees või kassapidaja madalamast klassist? Mind paneb imestama, ei oskagi seisukohta võtta. Ei ole ju enam 19 sajand, et meil mingid klassid on.
MeeldibMeeldib
Inglismaal on ja arvata võib et jäävad alatiseks klassid. Inglismaal on madala ja kõrgema klassi vahe, ma julgeks öelda, maailma suurim.
See muidugi ei tähenda üldse, et torumehed ja kassapidajad alati madalast klassis on, aga mingid miljonärid kohe kindlasti sind poes ei teeninda või su kodus torusid ei paranda 🙂
Siit üks artikel mis näitab millised näevad välja 21 sajandi klassid UK-s
http://www.bbc.co.uk/news/uk-22007058
MeeldibMeeldib
Tänud huvitava lingi eest.
Huvitav, et nad sellist klassitamist siiani diskrimineerivaks ei pea. Et rahvuse- soo- seksuaalse sättumuse järgi liigitamine on politiliselt ebakorrektne, aga klassidesse paigutamine mitte.
Eks ju Eestis on selle liigituse järgi samuti klassid. Aga me ei nimeta neid nii. Meie sot-dem uuringuteks on inimesed jagatud sissetulekute järgi, Kui vaatad selle testi küsimusi, siis Eestis ilmselt on enamik meist vähemalt keskklass. Statistika ütelb, et enamiikul on säästud, enamik omab isiklikku elupinda ( vist isegi suurim% Euroopas?),
Eriti naljakad olid küsimused-millise elukutse esindajaid tunned isiklikult. Ma panin pea iga ameti taha risti. Ning sama hobide kohta.
Minu isikliku veendumuse järgi on inimeste liigitamine niimoodi vale. see võtab ju lastelt motivatsiooni edasi pürgida ja maailm pole nii must- valge. Ja mis signaali saadab see inimesele, kes teeb väga vajalikku lihtsat tööd. Mulle meeldib Rootsi lähenemine rohkem,
Nii nagu nad seal artikliski tõdesid. On ju vaene eliit, intelligents, On täiesti uus arvutipõlvkond jne. Industriiaalühiskond on ju läbi. Kui palju neid tehasetöölisi ikka alles on. Ja ka tänapäeva põllumajandus on robotid ja kosmos.
MeeldibMeeldib
Ega seda klasside liigitamist ei toimugi kuskil ametlikult, klassid lihtsalt eksisteerivad ja seda ei ole võimalik kuidagi vältida ega peita. Ei ole nii, et tööintervjuul või mingeid ankeete täites on eraldi küsimus kuhu klassi keegi kuulub 🙂 Uurimuseks vajaminevad küsimused on teine asi.
Eesti klassisüsteemi ei anna UK klassisüsteemiga võrrelda. UK ühiskond ja ajalugu on Eesti omast nii erinev, plus palganumbrid ja kinnisvara hinnad ning fakt, et UK ühes linnas elab juba rohkem inimesi kui terve Eesti peal kokku. Nii et Eesti palkade põhjal, või selle lingis oleva testi põhjal, võib- olla kuulub tõesti enamus Eesti inimesi keskklassi, aga see ei ole kuskilt otsast võrreldav UK keskklassiga.
Näiteks need küsimused -millise elukutse inimesi tuntakse isiklikult, ei ole sugugi naljakad, sest näiteks mida madalamasse klassi sa kuulud seda vähem tunned sa inimesi, kes töötavad kõrgematel kohtadel. Samuti mida kõrgemal sa oled, seda väiksema tõonäolisusega kuulub su sõpruskonda keegi kes töötab poemüüja või koristajana. (Näiteks meie ei ole kõrgklassis, aga ka meie pere sugulaste või tuttavate hulka ei kuulu keegi kes oleks poemüüja, kassapidaja, koristaja, elektrik, postimees, torumees või ehitaja). No ja kui sa oled veel seal kõige, kõige madalamal siis tõenäoliselt ei tunned sa üldse kedagi kes tööl käiks, või mingit ametit peaks.
Samas, muidugi ei küsi keegi sinuga suheldes kunagi kus su sõbrad ja tuttavad töötavad või kui suured on su pere sissetulekud, vaid lihtsalt enamvähem sama klassi kuuluvad inimesed liiguvad samades kohtades, neil on sarnased tõekspidamised, hobid ja kasvatus.
Kuna on tegu kapitalistliku riigiga siis ongi nii, et on nii vaeseid, rikkamaid, kui ka väga rikkaid. Loogiline, et sellises ühiskonnas on mõjutav see millisesse perre sa sünnid, aga see ei ole otseselt vabandus, et kui ma olen vaene siis ma peangi kogu oma elu vaene olema. On ju küllalt näiteid, et tänapäeva ülirikkad inimesed tulevad tegelikult üsna vaestest peredest ja on nii kõrgele pürginud just tänu motivatsioonile. Samas muidugi on palju rohkem eeliseid nendel lastel kes sünnivad rikkasse perre ja kelle vanematel on raha nii erakoolide kui kõigi muude elus vähem või rohkem vajalikeks asjadeks ja meelelahutusteks. See motivatsioon saab eelkõige siiski alguse kodust (kodusest kasvatusest).
Ka see viimane uuring juba näitab, et ei ole enam nii nagu aastaid tagasi et on vaid madal, kesk ja kõrkklass, vaid sinna vahele on tekkinud palju eraldi klassiosi, mis omakorda näitab, et inimestel (lastel) on erinevaid võimalusi liikuda ühest klassist teise.
Hea tasuta arstiabi ja haridus on UK kõigile inimestele olemas. Kui sul ei ole 30 000 naela aastas erakooli jaoks maksta siis saad sa ka hea hariduse riigikoolist tasuta kätte (mitte küll kunagi nii hea kui erakoolis). Kui sa aga tuled perest kus kaks või kolm põlvkonda inimesi ei ole kunagi tööl käinud ja laps ei ole oma 4 esimese eluaasta jooksul omanud (või isegi näinud) ühtegi raamatut siis on riigil ikka väga raske selliseid lapsi ilma koduse ja vanemate toetuseta nii kõrgele harida, et neil oleks rikkasse perre sündinud lapsega samad võimalused.
Samas, ega elu eesmärk ei peagi ju olema, et rikkaks saada. Enamus inimestel on siiski tähtis, et oleks hea haridus, hea töökoht et teenida nii palju et omada katust peakohal, toita oma perekonda ja niisama nautida elu. Selleks et seda teha ei pea olema hirmus rikas, vaid sellist elu on võimalik ealda ka kõige tavalisematel tööliklassi inimestel. Paljud ei soovigi elust enamat ja on õnnelikud seal klassis kuhu nad sündinud on.
Rõhutan ka seda, et see et siin riigis suur klasside vahe on, et tähenda sugugi, et ühe või teise klassi inimesi nende sissetulekute või töökohtade pärast vähem või rohkem hinnatakse või neid halvustatakse. Rikastel on vaja vaesemaid, sest kes muidu neile raha teenivad ja vaestel on vaja rikkaid, kes neile töökohti loovad. Nii, et hinnatud on nii koristajad, torumehed, kassapidajad jne.
Aga tegelikult, et sellest UK klassisüsteemist õiget ülevaadet saada, peab minu arvates siin kohapeal ise elama ja seda kogema. Näiteks minul on alati väga raske kellegile seletada milline see siinne sotsiaalabi madalklass välja näeb, sest võrdluseks ei ole midagi tuua. Isegi vaesusel ja vaesusel on vahe 🙂
Siit veel üks väike link, mille lõpus on üks videoklip. Ma loodan, et seda saab Eesti territooriumil vaadata. Seal on väljatoodud inimeste ametite KESKMISED palgasummad ja ka see milline massiivne vahe on kõrgklassis endas.
http://www.channel4.com/programmes/how-rich-are-you
Jutt läks jälle niiii õudsalt pikaks :I
MeeldibMeeldib
Aitäh sulle nende pikkade ja sisukate kommentaaride eest, kui keegi ei räägi, siis me ei saagi kunagi teada, kuidas teil seal asjad käivad. Ja mulle kulub see UK taustinfo kuhjaga ära juba töö tõttu 🙂
MeeldibMeeldib
Oeh, ma olen ikka täiega eestlane. Mul tulevad judinad peale, kui kujutan ette, et peaksin hakkama iga kord poes leiba ja piima ostes kassapidajaga small-talki puhuma! Mõni kohalik poemüüja on juba ammu nägupidi tuttav, kui just järjekorda taga pole, siis vahel vahetame paar sõna. Aga et see oleks pigem norm, mitte erand? Siis ma vist ei käikski poes enam. Jõuan sinna tihtipeale peale tööd, väsinult, ainus mõte on see, kuidas hädavajalik kraam võimalikult kiirelt kätte saada ja koju puhkama jõuda ja kõik segav hakkab ärritama. Eriti veel seistes kassasabas ja nähes, kuidas iga eelnevaga hakatakse arendama miskit vestlust, selle asemel, et kiiresti tehing ära teha ja mina pean ootama. Teiseks on see ka mu meelest müüjale väsitav – järjekord on taga, tööd on palju ja üks kohustus veel lisaks, hakka aga kõigiga vestlema! Tavalised “tänan”, “palun”, “head päeva” on muidugi elementaarsed, aga kiirel hetkel muidujuttu (mitu hernest kauna sees)? Milleks? Mind ennast vähemalt küll ärritab, kui mul on mingi tööoperatsioon pooleli ja ma pean seda hakkima mingi sihitu lobaga. Aga ma ei ole muidugi ka kassapidaja.
Kallistamine on siinmail juba üsna levinud, küllap levib veelgi. Käepigistus on ka vanemate inimeste juures vägagi aktsepteeritud tervitus- või lahkumisliigutus. Ka kinnitus lepingule näiteks. Leppisin just ühe kohaliku asjamehega kokku, et ta toob mulle õue peale mõned puukõverikud, millest saan skulptuure teha ja seda juttu jäi kinnitama korralik tugev käepigistus. Mõni käepigistus on viisakus, mõni on nagu pitsat. Ja eestlane loeb käepigistusest väga palju välja! Käsi ei tohi olla nagu sült, vaid haare tugev ja kindel – sülditaolise käega inimest ei saa ju tõsiselt võtta 🙂
Aga võõraste suudlemine on küll juba väga teisest ooperist, see arvatavasti meie kultuuris lähiajal väga laialt juuri ei aja.
MeeldibMeeldib
Eestlased jagunevad ka klassideks, kindlasti. Kuigi mu meelest on siinmail need klassid inimeste endi peas. Ma võin küll olla mis iganes ühiskonnaklassist täiesti vastavalt sellele, kuidas parasjagu enesetunne on. Olen ameti poolest koristaja, see tähendab, et alampalgaline ja alamast klassist. Samas olen ka kunstnik ja selle poolest vabalt ka kõrgemast ühiskonnakihist. Kas ma oman kinnisvara või sääste, on selle juures isegi väheoluline. Võin suhelda nii liinitöölise kui tippjuhiga nagu võrdsega.
MeeldibMeeldib
Meil waldorfis oli kätlemine klassijuhatajaga igahommikune rutiin. Et lapsed õpiksid teretamise olulisust ja harjuksid käepigistusega. Minu meelest hullult tore.
Mingi paar aastat pärast waldorfis käimist, kui olime juba Tartusse kolinud, käis meil külas ema sõbranna oma tütrega. Meid tutvustati omavahel ja mina siis kätlesin seda tüdrukut. Ema ja tolle sõbranna muigasid ja ei saanud aru, et mis bisnesmäni ma mängin. Tegelikult on ju normaalne selline asi juba lapsest peale ära õppida. Ärimaailmas samas on kätlemine ju nagunii A ja O. Sültkäelisus jätab tõesti halva esmamulje.
MeeldibMeeldib
Kallis Lendav, sa võtad seda kassapidajatega vestlust liiga tõsiselt 🙂 🙂
Ei ole nii, et iga kassapidaja iga kord KÕIGI ostjatega lobisema hakkab. Tere, palun, headaega on reegel, aga räägitakse vaid ikka siis kui selleks on sobiv moment. Kusjuures see ei ole üldse nii, et kassapidaja ise alati juttu alustab. Väga tihti on hoopis nii, et ostja hakkab ise esimesena rääkima. Olen seda isegi mitmel korral teinud ja mu mees vahetab pea alati poemüüjate või muude teenindustöötajatega paar sõbraliku sõna või viskab nalja 🙂
Ja põsemusid on ka SUUDLUSTEST ikka väga kaugel. Enamalt puudutab üks põsk vaid teist põske ja kogu moos ning ka põsemusid ei ole kohustuslikud. Enamal juhul ei tormagi naine esimesena kedagi musitama, vaid HÄRRASmehed teevad selle liigutuse kättsurudes ise esimestena ära 🙂 🙂
MeeldibMeeldib
Minu kogemust mööda ei ole nende Lääne-Euroopa põsemuside puhul sageli isegi põsekontakti, põsed paigutatakse üksteisest millimeetri kaugusele. Ühesõnaga, natuke teise kujuga kallistus, milles musikomponent on üksnes sümboolne.
Mis kassapidajatega vestlemisse puutub, siis viimasel ajal on Eestis mu kodupoodides kassapidajad aeg-ajalt minuga jutu põgusalt üles võtnud, veidi vandeseltslaslikul ilmel, arvatavasti seepärast, et nad on hakanud mind ära tundma ja õnneks kui mittetroppi, sest ma ei vingu nende kallal.
MeeldibMeeldib
Täna just käisin raamatupoes ja täiesti muuseas ütlesin müüjale paar lauset, mis ei olnud otse hädavajalikud. Ja siis pärast mõtlesin, et tegelikult suhtlen inimestega möödaminnes ja muuseas palju rohkem, kui ise endale teadvustan. See eelmine kommentaar oli vist sellest ajendatud, et tihti satun sellel ajal (toidu)poodi, kui on palju rahvast, suured sabad ja kassapidaja ei saa endale ühtki ülearust liigutust ega sõna lubada. Inimene nagu masin. Ja ostjad valivad just selle kassa, kust kõige kiiremini ja väiksema energakuluga läbi saab – hoidku taevad ühegi ootamatu sõna eest!
Musi või suudlus, eks ma väljendasin ennast pisut ebatäpselt. Öeldakse ka käesuudlus ja põsesuudlus ning kumbki neist ei pruugi olla erootilise varjundiga. Ikkagi on eestlase jaoks harjumatu panna põsed kokku 🙂 Meenuvad kohe venelased, nende rituaalid ja naljad nende üle. Brežnev põsemusi rituaali tegemas Ameerika riigipeaga näiteks 🙂
MeeldibMeeldib
Kuna käin ise siin koolis siis võin rääkida veel erinevust teismeliste ja õpetajate vahel (olen 17). Nimelt siin kõige “Imelikum” ja teistmoodi on minu jaoks see, et õpetajad kutsuvad lapsi “Love” ja “Darling” jne. Esimene kord oli siis kui küsisin kas ma saaksin palun pastakat laenata ja õpetaja vastas “Of course, sweetheart”. Olin väga kohmetu 😀 Samuti kasutavad lapsed siin “I love you” igas kontekstis ja koguaeg on “I love you” igalpool. Minu jaoks on see väga sügava tähendusega ning väga väga ebameeldiv on seda lauset välja öelda aga kuidagi üritan ikka vastu öelda. Kallistamine ja põsemusi (vahepeal isegi huultele) tegemine sõprade vahel on täiesti tavaline ning käesurumine on ainult ametlikutel kohtumistel. Töötan ise ka kooli kõrvalt poemüüjana ja ikka annan raha üldiselt kätte (nii sendid kui paberraha) kuna siin lihtsalt ei tehta puudutamisest suurt numbrit. Jube raske on ainult koguaeg sellisel üliõnnelikul häälel rääkida ja naeratada, no ei ole see Eestlase pokerface kerge kaduma 😀
MeeldibMeeldib
Austraalias sain endale mitu sellist sõpra, kellega meil pole piinlik üksteisele I love you öelda. 5+ aastat on möödas, aga ikka veel ütleme kui vestluse lõpetame. Ma eestlasena ka olen ühele sõbrannale ainult öelnud, et ma teda armastan, aga see ka niimoodi läbi nalja. Mis siis, et tegelikult armastan ma mitut on sõbrannat 😀
Eesti keeles kaasneb selle sõnapaariga romantilisuse noot. Mul poleks midagi selle vastu, kui tulevikus ka meil oma kallitele inimestele sagedamini oma tundeid väljendama hakataks. Mul ka tegelikult üks töökaaslane vahel ütleb mulle lovely või hun vms, jälle midagi, mis Eesti kollektiivis ei tuleks kõne allagi 😀
MeeldibMeeldib
Ma muus osas ei kommenteeri, sest läheks jube pikaks, aga selle raha tagasi andmise kohta tahtsin mainida. Mina olen alati teadnud, et raha pannakse alusele selle pärast, et seda on kergem kontrollida. Puudutamisega pole sel mingit pistmist minu teada (arvestades ka et suuremal osal kassapidajatel on kindad käes). Kusjuures ka Soomes antakse raha kätte ja mind alati ajab närvi, et ma pean siis mingeid imeliigutusi tegema et mündid oma kohale ja paberraha oma kohale saaks, rääkimata vahetusraha täpsuse kontrollimise vōimatusest.
MeeldibMeeldib
Jajah, kasvõi selline olukord, kui kassapidaja küsib, kas sente on? Jah, mul on see 67 senti. 5- ja 2-sendistena. Ja siis ma loen ükshaaval neid sinna alusele, kätte oleks oluliselt ebamugavam täpset raha anda. Rääkimata sellest, et paberraha ja münte korraga kellelegi pihku pista on üsna ebamugav. Meil siin antakse kassas ju tihti ostjale nii paberraha, mündid kui ka tšekk. Mis sa selle peotäie pudiga korraga pihta hakkad?
MeeldibMeeldib
Minu tähelepanek on see, et siin UK maksavad tegelikult väga vähesed sularahaga suures toidupoes ja seega ei liigugi eriti mingit raha käest kätte. Ma ei suuda isegi meenutada millal ma üldse kuskil viimati sularaha kasutasin 🙂 Levinud on ka iseteenindus kassad ja no seal ei olegi kellegile ei ‘tere’ öelda ega raha pihku panna 😀
MeeldibMeeldib
Ma olen Londonis elanud pea 8a ja ehkki London on minumeelest rohkem Maailma paabel kui Inglismaa, rahvastiku koostise poolest, kehtivad siin siiski inglaslikud suhtlusreeglid sotsiaalsetes situatsioonides. Ühesõnaga, selle pika aja peale olen küll märganud enda inglisestumist kodumaal käies – näiteks viimasest kodukülastusest meenub, kui ebaviisakad paljud inimesed tänaval või teenindusasutustes tundusid – kui keegi mulle otsa koperdas, ei vabandatud(pigem mina kippusin inglaslikult vabandama :P) jne. Londonis olen harjunud, et aitäh ja palun öeldakse ette ja taha iga asja peale ja see ei tundu liigsena või tüütuna, pigem meeldivana ja endalt ka tükki küljest ei võta, kui juba külge harjutatud. Aga Eestis on täiesti viisakas suhelda teenindajaga ka neid viisakusväljendeid kasutamata, näit. “tere, kas ma saaksin ühe siidri palun” asemel öelda “üks siider” ja kõik.
MeeldibMeeldib
No Inglismaal on ikka pigem suhtlemise vahe olenevalt sellest kas elad pqhjas vqi lqunas. Ka, sinu kommentaaridest tundub, et ikkagi lqunas. Ise elasin lyhemat aega Londonis ja siis 9 aastat pqhjas ja seal on suhtlemine ikka v2ga teistmoodi. Palju soojem ja sqbralikum. Money doesn’t buy class. Kui ikka oled rumal ja ebaviisakas, siis ei oska viisakalt vqqrastega suhelda, mitte see et sul on raha ja siis nagu ei tahaks. Ja just see, et kqrgem klass on kylmem on nii aegunud teema. Aga ma arvan, et eks igayks n2eb asja erinevalt olenevalt enda background’ist.
MeeldibMeeldib
Minu kolleeg on Brightonist. Kui rääkisime sellest, et eestlased ei ole võõrastega väga suhtlemisaltid ja hoiavad pigem omaette, tõi just tema selle välja, et eestlased meenutavad oma olekult Inglismaa kõrgklassi. Ma muidugi ei tea, millisesse klassi mu töökaaslane kuulub, aga et me päris kanalisatsiooniäri ei aja ja oleme valgekraed, julgen arvata, et päris alamklassist ta ka pole 😛
MeeldibMeeldib
Point made. Brighton on ju lqunas 🙂
MeeldibMeeldib
Just 🙂
MeeldibMeeldib