Teise silmas pindu näed, enda silmas palka ei näe

Mu hea sõbranna on juba mõnda aega olnud tööotsinguil ja kui eile kokku saime, rääkisime muuhulgas ka sellest. “Avastus”, millest ma pikemalt jaurata tahaks, ei ole mingi uus asi ja seda oleme me ilmselt kõik märganud, aga ma räägin sellest ikkagi, sest minu lugejate hulgas on kindlasti ka mitmeid keskastme juhte või lausa värbajaid endid, kes võiks mind valgustada.

Miks ei näidata töökuulutustes ära palganumbrit? Jah, selline küsimus ongi. Ma olen sellele igatepidi mõelnud, aga ma ei suuda välja rehkendada, mis on sellise kuulutamise taotlus? Esmalt tuleb mulle pähe mõte, et küllap üritatakse leida inimest, kes kõige vähem raha küsib. Kui ei küsi nii palju, kui oleme tegelikult ette näinud, siis on suur jess, saime koti pähe tõmmata? Olgem ausad, palju inimesi, eriti veel hädaolukorras, on selliseid, kes ei julge eriti palka küsida. Palgast on meie maal tehtud häbiasi, sellest võib iitsatada alles siis, kui vestlusel otse küsitakse. Enne oleks mõistlik mokk maas hoida, sest: misasja? Raha pärast tulid siia vä? Ja kes see ikka julgeks avalikult tunnistada, et ta raha pärast tööl käib, see oleks lihtsalt matslik ja väiklane. Tööle minnakse ikka eelkõige ennast teostama, äri edendama, tööandja huvide eest seisma ja ootustele vastama, onju nii?

Arvatavasti eksib igale konkurssile ära ka mingeid rahaahneid nahhaale, kes julgevad küsida inimväärset palka (no näiteks selliseid ULMELISI summasid nagu 1500+ neto) ja sellised üldjuhul praagitakse sisemise naerupurtsatuse saatel välja (täitsa lolliks läinud!). Ühesõnaga eesmärk on leida asjapulk võimalikult odava hinna eest ja neid asjapulki ikka leidub ka. Näiteks mõni selline, kes on juba pikemat aega töötu olnud, tiirutanud läbi mitmeid vestlusvoorusid ning heal juhul ka proovipäevi. Ja kui ta lõpuks on “pilve” pealt alla tulnud ega julge enam inimväärset palka küsida, kuna see on täielik absurd, vot siis on viljakene küps ja saab selle ära noppida mingi, ütleme 700-eurose netopalgaga. Teine leviv trend siia juurde on kõiksugu x-assistentide otsimine. Otsime turundusassistenti, projektijuhi-assistenti, personali-assistenti jne. Miks assistenti? Väga lihtne, neile saab anda samad ülesanded, mis spetsialistile, aga neile võib julgelt 1/3 vähem palka maksta. Problem solved!

Raskem on nende inimestega, kes ei ole sundseisus. Kellel on täitsa okei töö olemas, aga kes tahavad ametiredelil kas näiteks edasi liikuda, eriala vahetada või paremat töökeskkonda otsida. Need, raisad, ei ole ju nii vähenõudlikud nagu vaja. Need küsivad täiesti enesestmõistetava näoga normaalset palka, sageli siiski kõrgemat, kui nad hetkel saavad, ning need on värbajatele kindlasti veel eriliseks pinnuks silmas – kompetentsi ilmselt on, CV on ilus, aga siuksed summad…joppenpuhh…ei, võtame ikka mingi assistendi tööle, saab odavamalt.

Siit tekib mul küsimus, miks ei panda palganumbrit kuulutusse? Kas see mitte ei hoiaks kõigi aega kokku? Jääks ära vestlusvoorud inimestega, kes tööandja jaoks ulmelisi summasid välja põrutavad? Kandideerija ajast ei hooli ilmselt nagunii mitte keegi. Mina leian, et see salatsemine on täielik aja maha viskamine. Kui tööotsija teaks, et firmas, kuhu ta nõuete ja soovide osas tööle sobiks, palk tema ootustele mitte mingil juhul ei vasta, ei hakkaks ta ju sinna kandideerimagi. Milline aja kokkuhoid see oleks! Ja tööandja võib olla kindel, et konkurss, mille ta korraldab, on suure tõenäosusega edukas, kuna kandideerivad inimesed, kes järelikult on pakutavaga rahul.

Ärge tulge rääkima sellest, et palk oleneb kompetentsist jne. Iga ettevõte ikka teab, keda ta täpselt otsib. Otsitakse siis assistenti, kes täidab talle konkreetselt antud ülesandeid, või juhti, kes suudab mõelda strateegiliselt või spetsialisti, kes on lihtsalt proaktiivne ja teab, mida ta teeb. Kindlasti on olemas ka kindlaks määratud eelarve, mis selleks konkreetseks ametikohaks ette nähtud ja kõikumine ei tohiks olla väga suur. Umbes et me ju ei tea, kas me leiame inimese 700-eurose või 2500-eurose netopalga eest. Teate ikka küll! Kui summa kõigub mõnesaja euro ulatuses, võiks selle ju kuulutusse märkida ja vestlusel täpse lõpliku numbri osas läbi rääkida. Kui inimene suudab hästi põhjendada, miks ta arvab, et ta väljapakutud vahemiku suurema otsa summat väärt on ning tööandja sellega nõus on, mingu käiku suurem summa. Kui tööotsija ei ole päris nii kogenud nagu tööandja tahaks, võib esialgu väiksema summa osas kokkuleppele jõuda. Aga miks solgutatakse inimesi vestlustel, kui tegelikult on palgafond teada?

Mina igatahes sellist salatsemist ei poolda. Mul oli endal hiljuti vaja leida ühe konkreetse asja tegemiseks inimest. Algul pöördusin oma sõprade poole, kes vastaval ametipostil ning kui nemad ajapuudusel ära ütlesid, pöördusin võõra inimese poole. Kirjutasin kirja, et tere, olen see ja too, vaja oleks teha seda ja toda, tasu oleks selline ja tolline, kas oled huvitatud? Mille kuradi pärast peaks ma kirjutama salatseva kirja, kus ma pakun mingit otsa, küsin, kas inimene on huvitatud, korraldan temaga kohtumise, jauran ise ja lasen ülemusel jaurata pikalt ja laialt teemal, kes me oleme ja mida me tahame, ainult selleks, et hiljem tuleks välja, et tüüp meie pakutava summaga mingilgi juhul rahul ei oleks? Miks? Ain’t nobody got time for that.

• Posted in: Uncategorized