Vaata mu salatit!

Kui kevadel tööga seoses oma seenioridega kohtumas käisime, küsisime neilt, kas nad Facebooki ka kasutavad ja kui mitte, siis mis põhjusel. Tagasiside oli selline, et ollakse põhimõttelised Facebooki vastased, kuna seal ujutatakse infoga üle ja see info, mis tuleb, on kohutavalt mõttetu, igav, tüütu ja häiriv. Ei ole seda sageli, kui ma 70-80-aastastega tugevalt samastuda suudan, aga selliseid vastuseid kuuldes tundsin ka ennast nagu seenior.

Ma ei ole see tüüp, kes igast sammust Facebooki postituse teeks. Ei meeldi mulle enda lennujaama täägimine ega restorani täägimine ega uue auto pildistamine ega enese päikeseloojangul jäädvustamine. Mul on ka raske mõista neid, kelle jaoks on see hädavajalik tegevus. Lähed reisile? Nojah, mis mul sellest? Või jääb sul kripeldama, kui ei saa seda fakti kõigile eksponeerida? Laps sõi šokolaadipudingut ja terve elamine, kaasa arvatud laps ise, on pruuni lögaga kaetud? Oh, how interesting, please tell me more! Otepää kohvikus X saab kurgi ja tomatiga salatit tellida? Vao, palun detaile!!! Kuid kõige hullemad on muidugi kõiksuguste kampaaniate jagamise postitused, millest üle rullimine tekitab endale telliskiviga kuklasse koksamise tungi. Pluss see, et kui keegi tuttav midagi laigib või kommenteerib, peab Facebook ka selle kohe teistele feedi viskama. Haruharva, kui see on huvitav.

Mind köidavad Facebookis ainult arutelud, mis toimuvad kas mõne jagatud artikli kommentaariumis või kusagil grupis, mingit konkreetset juhtumit arutades. Paljuvihatud “karvajalgade” grupp Virginia Woolf näiteks mulle väga meeldib. Jah, mõnikord pingutatakse seal teemadega üle ja otsitakse probleemi kohast, kus seda pole, aga see on pigem harv nähtus ja suurem osa liitunutest on seal kohe päris arukad. Sõna võtan ise harvem, aga loen küll sealseid teemasid päris sageli. Huvitavad on ka need lõimed, mis lähevad lahti kellegi postitustest. A la vana kursavend postitab mingi artikli, lisab omalt poolt kommentaari ja läheb vaidluseks. Alati leidub ju keegi, kes arvamusega ei nõustu või ei saa asjadest päris samamoodi aru. Või valib EKREt.

Enese igast küljest pildistamist ja nende piltide üles laadimist ma päriselt ei mõista. Edevus? Paljud enda piltide postitajad ise reaalselt sellele aega kulutavad, et läbi lapata kellegi kolmanda egopilte? Mulle tundub, et sageli pannakse sõbrale laike eelkõige selleks, et siis ise ka saada, kui enda pildid üles laetakse. Sest kellegi endast üles pandud 20 pilti läbi vaadata ei ole üldse huvitav. Välja arvatud juhul, kui vaataja pole pervert, kes soovib vaadatava kohta infot välja urgitseda (kellega aega veedetakse, kus käiakse, mis seljas on, kuidas välja nähakse, kas kortsud juba on tekkinud) või ekskallim, kellel on vaja nuhkida/imetleda, kellest ilma jäädi. Nii et tihti paisatakse endast õudselt suur ports pilte Facebooki, aga ega väga pikalt vist ei mõelda, kuivõrd huvitav see teiste jaoks on? Endale tundub ju maailma kõige olulisem.

Minust on ka Facebookis mõned pildid üleval, aga ma üldiselt tunnen, et olen sellest välja kasvanud. Austraalia ajal ma üldse hakkasingi Facebooki kasutama, sest siis juhtus ikka, et sõbrad tahtsid teada, millega maakera kuklapoolel tegeletakse. Ohtralt materjali ma üles ei laadinud ja ütlen ausalt, et praegu neid pilte vaadates mõtlen, et milleks üldse kõik need pildid seal. Ma tahaks, et neid kõiki pilte saaks kerge vaevaga võõrastele nähtamatuks muuta, aga ei ole viitsinud veel asjasse süveneda. Ma ei taha, et pildid kustuks, sest mulle endale on need ikkagi emotsionaalse väärtusega ja aitavad meenutada mingeid sündmusi, kus ma osalesin, aga võõraste jaoks? Nende jaoks on see lihtsalt üks suvaline pilt, mis ei meenuta mitte midagi.

Reisipilte armastatakse ka hullusti üles laadida, ikka albumite kaupa. Ma olen varemgi öelnud, et reisifotod ei huvita mitte kedagi teist peale reisumehe enda. Kellegi 200+ pilti läbi klikkida – ain’t nobody got time for that. Ainult ema on neist piltidest huvitatud. Aga ema jaoks ei ole vaja Facebooki laadida, sest lisaks emale näevad neid ju ka ülejäänud 500 sõpra, keda need pildid ei huvita. Pildikoormate asemel eelistan mina reisimuljete kuulamist või lugemist. Ebapärlikarp käis hiljuti reisil, krsi käis hiljuti reisil – kuigi ma neid inimesi päriselus ei tunne, oli nii mõnus reisikirjeldusi lugeda. Mida korda saadeti, kus käidi, mis kohad olid lahedad, mis mitte. Mulle meeldis see palju rohkem. Ka ilma piltideta on see info mulle 200 miljonit korda mõnusam tarbida kui ports pilte ilma igasuguse tekstita. Nii et ei, pilt ei ütle minu jaoks 1000 sõna. Eriti kui see pilt on Otepää kohviku salatist. Sry.

Mõned pildid mulle meeldivad ka, ärge arvake, et absoluutselt kõik mu jaoks igav on. Näiteks kui a la Rakveres sajab taevast alla õunasuuruseid raheterasid vms. Või kui hiljuti tänavate üleujutuse ajal keegi läks autost välja ja päästis veelõksu jäänud kassipoja ja sellest pannakse üles video – see mulle küll meeldib. Või kui jagatakse mingit eriti naljakat pilti, siis meeldib mulle ka. Aga kui keegi end oma eneseimetluses leotab – no kohutavalt igav ja tüütu.

Miks Facebook üldse hea on? Sest seal saab tuttavatega kergesti kontakti võtta. Mõnega on distants tuhandete kilomeetrite pikkune ja selleks, et küsida, kuidas läheb, on Facebook kasulik. Mõni on meiliaadressi/telefoninumbrit vahetanud – väga hea, Facebookis saan ühendust. Mõni postitab, et üürib välja enda korteri (ehk otse omanikult) – oh, kellelgi on sellest infost kindlasti kasu. Aga et keegi käis peol ja seal tehti pilti – boring. Õudselt boring.

• Posted in: Uncategorized