Kes on prost? Kas on prost?

Kui nüüd keegi küsiks, et kuule, kas sa tunned mõnda prostituuti, siis alustama peaks sellest, keda prostituudi all üldse silmas peetakse.

No jälle mina seal vanas heas Perekoolis nägin ühte teemat. Üks naisterahvas kirjutas küsimuse, et kui palju oleks okei seksi eest raha küsida. Tal on selline keiss, et on üks kindel mees, kes ise rahakam ja abielus, aga kes selle naisega ühel peol kohtudes tegi ettepaneku siis…tahapaneku suhtes. Vist on niimoodi õige öelda. Ja pakkus selle eest “abi”. Rahalist. Naine ise on tööl lasteaias* (sic!) ja kuna palk väike, üritaski kaaskannatajate ja teiste foorumi tarkuritega koostöös välja rehkendada, mis see optimaalne summa ikkagi oleks, et liiga vähe poleks (sest eks oma tuti pruukimine maksab ka midagi!) , aga ka ülearu palju ei saaks (sest äkki muidu pakub tulusat otsa kellelegi teisele). Kes teemat ei viitsi läbi lugeda, siis kokkuleppele saadi lõpuks 600 euroga kuus, mis kindlustab maksimaalselt seksiralli kaks korda nädalas. Aa, ja naine ise on üksikema, kelle mees leidis endale uue naise ja see üksikema oma lapsega elab nüüd üürikorteris. Need ilmselt on nii öelda kergendavad asjaolud.

Teemaarendus on seal veninud üsna pikaks, sest kuidagi ei jõua erinevad koolkonnad kokkuleppele, kes ikkagi on prostituut. Osad arvavad, et prostituut on naine, kes pakub raha eest seksiteenust. Teised arvavad, et kui pakkuda seda teenust ainult ühele konkreetsele mehele, diskreetselt, siis ei ole see prostitutsioon. Ka kingituste eest seksimine ei kvalifitseeru osade meelest prostitutsiooni alla. Ja varemgi on Perekoolis enda kogemustest rääkinud ontlikud pereemad, kes tänu tutile endale kõrghariduse hankisid. Muu kaader käis päristööl, aga nemad selle asemel õppisid ja “tööks” oli siis teadagi mis. Kas nad end prostituudiks tunnistavad? Oi ei. Nad peavad end lihtsalt naisterahvasteks, kes olid rahalistes raskustes ja said hea südamega meestelt abi. Pealegi väidavad teised samma koolkonda kuuluvad, et kui raha eest seksimine on automaatselt prostitutsioon, on kõik abielunaised ka prostituudid, sest saavad oma meestelt raha. Järelikult selle teooria kohaselt ei ole raha eest seksimises mitte midagi ebaloomulikku, kõik teevad seda, igaühel oma meetod.

Või kui naisel on tore sõber, kellega voodis müratakse ning kes pidevalt asju kingib. Kas siis on tegemist prostitutsiooniga? Kust see piir täpselt jookseb? Kui tuleb hullult palju kingitusi, samas mees meeldib ja intiimne ei olda raha pärast, vaid ikka tunnete pärast, oleks siis õigem kingitused tagasi lükata, sest muidu jääb asjale natuke imelik maik juurde? Ma esitan neid retoorilisi küsimusi sellepärast, et ma pole ise sellises olukorras kunagi olnud ja ma ei tea, kuidas sellega on. Olen näinud küll naisi, kes saavad poole kohaga peigmeestelt kõiksugu kingitusi. Teades aga, et naine ise ei ole kinke palunud ja tal on tunded, ei ole see ju prostitutsioon. Vist siis alles oleks, kui puuduks tunded ja suhe jätkuks vaid kinkide saamiseks?

Minu loogika järgi on naine, kes alustab mingit intiimset suhet raha saamise eesmärgil, ikkagi prostituut. Olgu tal kliente 1 või 15, fakti see ju ei muuda. Ei muuda asja ka see, kas ta enne sellisesse tehingusse astumist on puruvaene või pururikas. Kui Perekoolis sarnastes teemades ringi vaadata, jääb suurelt silma see, et need naised ise EI TAHA olla prostituudiks nimetatud. Miks? Prostituut on ametinimetus, samamoodi nagu pagar, koristaja, taksojuht, õmbleja, sekretär, torumees, ehitaja, personalijuht, turundusspetsialist. Miks selles nimetuses kohe solvangut nähakse, kui ise samas räägitakse, et seksi müümine on täiesti okei ja igati teretulnud nähtus, moraalselt see ei laosta ja kellelegi haiget ei tee? Kas alateadlikult nähakse prostitutsioonis ikkagi midagi moraalselt valet ja halba, lihtsalt endale ei soovita seda tunnistada?

Veel vähem soovitakse seda ilmselt oma lapsele tunnistada. Vaevalt need enese üle uhked prostituudid enda laste teadmisel raha eest teenust pakuvad. Või siiski? Ka Perekooli teemaarenduses oli juttu, et kui üksikema kasvatab tütart, võib juhtuda see, et naispere traditsioonid elavad edasi. Kas need, kes ise ei pea raha eest seksimist valeks, soovitaksid seda vabalt ka oma tütardele? Millegipärast tundub ebatõenäoline. Vähemalt mulle. Aga mine sa tea. Mu meelest üksikvanema staatus ei ole kergendav asjaolu. Ei ole kergendav asjaolu ka üürikorteris elamine või miski muu samalaadne. Minu ema käis mitmel töökohal, et lapsed toita ja katta. Ta sai meiega koos vähem aega veeta, seda küll, aga kas rohkem aega on väärt seda, et ema nii madalale laskub ja end rüvetab? Ma arvan, et paljudel meist on lapsepõlv keeruline olnud, peres raha vähe jne, aga emad, kes läksid prostituutideks, on kindlasti tugevas vähemuses.

Täiesti õigustatult tekib seal Perekooli teemaarenduseski küsimus, MIKS raha eest seksi pakkumine ikkagi rõve tundub. Mina mõtlesin ka seda, et kui kõiksugu teenuseid pakutakse, miks just SEE teenus nii vale tundub? Kuni sattusin ühe väga vinge vastuse otsa, millega ma täiesti nõus olen.

Instinktide ja himude allutamine moraalile ning eetikale ongi kultuur, vähemalt üks osa sellest. Kultuur eristab inimest loomast.
Inimesel on vastutus, loomal ei ole. Loom paaritub häbenematult ükskõik kellega, ja me ei mõista seda hukka, sest ta on loom. Loom sööb, nii et ila tilgub, kõik kohad on tatti ja sodi täis ja see ei häiri meid, sest ta on loom. Loom kergendab ennast, kus juhtub, ja me ei pane seda pahaks (ei viitsi lahata siin erandeid toakasside ja muuga), sest ta on loom. Loom käib palja peega, teeb lapsi iga emase või isasega, näppab oma kõhutäite, kust saab, ja meie ei mõista tema üle kohut, sest ta on loom.
Aga inimesega on teisiti. Eriti vastutustundlik ala on seks – sellest sünnivad lapsed, kelle eest kultuurne olend kannab hoolt – toidab, harib ja armastab. Seks õilistab kahe inimese vahelist truud armastust ja muudab selle materiaalseks (heas mõttes), et lastel oleks hea turvaline sündida.
Kui see muuta peenrahaks, siis oleme loomad.
Ja kui tahame olla vabad nagu loomad, siis see on igaühe vaba valik. Kuid ärge siis, esiteks, põlake neid, kes eelistavad jääda inimeseks, ning teiseks, ärge pahandage, kui teid endid enam eriti tõsiselt ei võeta. Kui röhitsed söögilaua ääres, sööd kätega ja roojad sinnasamasse, siis lase käia, kuid ainult omasuguste hulgas võid sa kõva tegija olla. Kultuurolendid sinuga enam läbi ei käi, fakt.

*Millegipärast mulle tundub, et lasteaias võiks töötada korras psüühikaga inimesed, kes on lastele omamoodi eeskujuks ja autoriteediks, keda saab austada. Tööajal lastekasvataja, vabal ajal prostituut – ma pole nii vabameelne, et sellist kooslust normaalseks pidada.

• Posted in: Uncategorized