Töötamisest
Toidust kirjutamise asemel kirjutaks ma hoopis tööst.
Krsi loeb Tõde ja õiguse kõik osad läbi ja on nüüdseks, pärast neljandat osa, töö osas mingile seisukohale jõudnud.
“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” on tsitaat, mida peaks iga viimnegi kui eestlane teadma. Irvhambad on kunagi selle tsitaadi ümber teinud kujule: “Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus”. Krsi kirjutab, et ei ole välistatud, et töötegemine ongi eestlasele mingi eskapismi vorm.
Depressioon hakkab tulema? Parem ei mõtle sellele, teen kõvasti tööd, siis pole aegagi mõelda.
Mis on elu mõte? Parem ei juurdle selle üle ja teen kõvasti tööd, siis pole aegagi mõelda.
Suhted lähedastega on nässus? Parem ei mõtle sellele, teen kõvasti tööd, siis pole aegagi mõelda.
Sellel teoorial on jumet!
Mulle on ka töö üsna tähtis. Aga põhiline kannustaja on minu jaoks soov midagi ära teha, jõuda mingi tulemuseni, mis on hea. Ja soov asjad kiiresti valmis saada. Kui miski jääb tööde järjekorda ootama, on mul kohutavalt raske olla. Sees võbeleb ja väriseb, sest asi on tegemata ja ma ei teagi, kas see üldse õigeks ajaks valmis jõuab, kui ma sellega kohe pihta ei hakka.
Elu näitab, et mitte kõik ei mõtle samamoodi. Mul on vahel raske mõista neid, kes asju pidevalt edasi lükkavad ja tähtaegadest üle lähevad. Kuidas neil on närvi asjadel minna lasta? Kas see nende igapäevaelu ei sega? Kui kell kukub, visatakse tööasjad täiesti peast ja lülitatakse end täiesti teisele sagedusele?
Kas inimese võime seda teha ikka on lõpuni hea? Tähendab, ma sugugi ei arva, et inimene peakski olema 24/7 programmeeritud töölainele, aga kui oskus end täiesti välja lülitada transleerub hulgas kuhjunud ülesannetes, mis jäävad õigeks ajaks lahendamata, on see ju kokkuvõttes ikkagi negatiivne? Või ei tohiks tööd elus nii üle tähtsustada, elus peaks olema suuremaidki asju, mille pärast muretseda?
Minu jaoks on see võimatu. Mida enam asju on tegemata või ootel, seda hullemini ma vabal ajal tööasju peas ketran ja parim viis painest vabanemiseks on asjad lihtsalt ära teha. Kas ma olen sellepärst töönarkomaan või tööd ületähtsustav inimene? Pühendun ma tööle liiga palju? Ma usun, et kuniks see on sisemine tung ja viis rahuloluni jõuda, mitte aga piitsaga ülemus, kes sunnib, on selline pühendumus siiski positiivne. Kuigi küsimus, kas ka selliselt on võimalik läbipõlemiseni üle töötada, jääb õhku.
Huvitav, millist laadi ületöötajaid veel on? Ma oskan ju ainult endast rääkida. Kui lugema satub mõni teistsugune, kuulaks hea meelega erinevaid vaatenurki. Sest töötamisest tingitud läbipõlemist on palju. Ja vaevalt keegi mõtleb, et oh, töötaks õige ennast lolliks, töötaks end õige haiglasse! Ikka on ju läbipõlemiseni viinud töötamise taga mingi enam-vähem normaalselt kõlav selgitus. Või ei?
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Aitäh Sulle!
MeeldibMeeldib
Ma kujutan ette, et ma võiksin teha lõpmatuseni tööd, mis mind innustab, kannustab ja mis mulle meeldib. Noh, umbes nii nagu öeldakse, et kui sa teed midagi, mida sa armastad, siis sa justkui ei teegi tööd.
Aga kuna see hetkel nii ei ole, siis…. jah, mina lahkungi töölt enam-vähem siis kui aeg kukub. Millest ma aga pühalikult kinni hoian, on erinevad tähtajad – võib enam-vähem kindel olla, et mul on vajalik asi 1-2 päeva enne tähtaega tehtud, ma teisiti ei oska. Ei taha ka osata, sest kellegi teise poolt tähtaja ülelaskmine on sõltuvalt projektist või töö vajalikkusest kas ainult väike häirimine või sama ohtlik nagu suur tsunaami. Ja pealegi veel ebaviisakas.
Ma tean nii inimest, kes arrrrrmastab tööd kui ka sellist, kes teeks tööd täpselt nii palju kui heaks eluks vaja või äärmiselt juhul jaokaupa. Mõlemad arvavad, et nende eluviis on õige. Neid, kes igasuguse töö tegemist arrrrmastavad (st peaasi, et mingitki tööd saaks tehtud) on Eesti ühiskonnas siiski natukene ülekaalus. Ja selles pole midagi halba – töö, eriti füüsiline, võib hoida vaimu värske ja inimese reipa; meie seas on palju nt pensionäre, kes ilma tööta ei oskagi olla ja koju jäädes vajuvad vanaks ning kössi, neile on tööd vaja.
Aga meie, rahvusena, kipume tööd tegema nagu töö hobusena eest ära perutaks. Tegelikult ei peruta. Vahepeal teha rohkem ja siis jälle vähem tegelikult, päriselt, ei muuda üldist olukorda. Üritan taolist ületöötamist vältida. Ei taha, et oleks asi nii nagu mõnikord korporatiivses Ameerikas, kus uhkeldatakse kui vähe und öö jooksul saadud on. Mulle meeldib mu vaba aega ja mu uni, aitäh!
MeeldibMeeldib
Ma sellele vaidlen vastu, et vanad inimesed tahavad tööd teha, sest ilma tööta ei oska. Vanad inimesed tahavad tunda, et nad on kellelegi kasulikud, et neid on vaja. Sellepärast nad ongi frustreerunud, kui jäävad tööelust kõrvale. Ja üritavad sinna iga hinnaga tagasi pääseda.
Võib omakorda vaielda, et aga lapsed ja lapselapsed, kas nendele ei saa vanem inimene end vajalikuna tunda, et peab kohe tööle kargama, endal hing paelaga kaelas. Aga tõesti sellest ei piisa. Lapsi ja lapselapsi nähakse üha harvem, sest kõigil on nii kiire ja vaja oma asju ajada. Sealhulgas “oma perega” olla ja käia. Perekooli lugedes saab hästi targaks, nii palju ütlen 🙂 Seal arvukaid lugusid vanainimeste suhetest noortega (probleemid ämmade-äiade või miniate/väimeestega) ja pekkis suhetest emade-isadega.
Tunnetan seda oma ema pealtki, kuigi ta pole mingi väga vana. Talle on oluline panna maha kapsaid ja porgandeid, kartuleid ja sibulaid. Kui käin külas ja teatan, et ma ei taha tema kasvatatud saadusi või hoidiseid, teeb see talle haiget. Tema on pingutanud ja teinud midagi, et oma lähedasi rõõmustada ja neile kasulik olla, aga lähedased…ei taha vastugi võtta.
Ema ütleb, et mõistab nüüd oma ema paremini. Tema ema jäi pensionile 50ndate keskel (samas vanuses on minu ema praegu) ja võttis seda omal ajal väga raskelt. Ta oli harjunud vallas tööl käima ja tundma, et see, mida ta teeb, on kellelegi oluline. Aga kui tuli pensioniiga, sai see otsa. Ühiskonna silmis oli ta nüüd liiga vana ja kasutu, ta pidi hakkama kodus istuma ja välja nuputama, kuidas end kellelegi olulisena tunda. See on väga nukker mõte, aga väga eluline.
MeeldibMeeldib
Ja seda ka veel, et antud teooria haakub hästi Krsi pakutud eskapismiga.
Kas lapsed ja lapselapsed teevad nimelt oma vanematele haiget, käies külas ja suheldes oluliselt harvem, kui viimased sooviks? Ei, vaevalt nüüd nimelt.
Aga kas vanainimesed noortega sellest siis otsekoheselt juttu teevad ja oma muret kurdavad? Kus sa, hull, sellega! Ei hakka nemad noori tülitama oma halisemisega.
Lihtsam on….tööle minna 🙂 Pole aega haliseda ja saab end kellelegi (tööandjale) kasulikuna tunda. Problem solved.
MeeldibMeeldib
Hmm…sellest aspektist ma tõesti ei vaadanud. Võib-olla olla tõesti on see, et inimene tahab end tunda vajalikuna ja nemad ei tunne.
Samas julgen ma mõne eakama inimene puhul küll öelda, et nende seltsielu on pensionieas viljakam kui enne – osad kurdavad, et vaba aega enam üldse pole. Ehk on see isikus kinni? Kes enne elas palju tööle ja vähem seltsielule, sellel on pärast ametliku tööstaaži lõppu raske ja see, kes suudab omale leida sobiva seltskonna, sellel on ka pärast pensionipäeva kergem?
MeeldibMeeldib
Selle vastu pidavat aitama GTD loogika ehk Getting Things Done: http://gettingthingsdone.com/. Jäta meelde ainult iga tegevuse järgmised sammud, tegele nendega ja ära pinguta kogu tegevusest mõtlemise ja ketramisega. Kui on tähtaeg, siis muidugi, proovi sellest kinni pidada, aga tööväline aeg peaks olema tööväline aeg, mina olen küll selles veendunud. Looderdada ei tohiks, aga ülepingutada ka mitte.
Ise tunnen, et ei ela selleks, et töötada. Vähemalt hetkel mitte.
MeeldibMeeldib
Hea teema!
Töö ei saa ju maailmast otsa. St teed ära 20 ülesannet ja kohe on uued 20 platsis. Muidugi need tuleb õigeks ajaks ära teha, aga minu jaoks on küsimus tasakaalus ja prioriteetides. Ma ei võta ette 20 ülesannet, kui tean, et nende täitmiseks tuleb teha 10tunniseid tööpäevi ja töötada nädalavahetuse arvelt. Teen kõik küll tähtajaks ära, aga just nimelt panen reedel “tööukse” kinni ja püüan rangelt töö ja muu elu lahus hoida. Sest töö on tähtis ja tore on töötada, aga veel rohkem meeldib mulle nt raamatut lugeda, teatris käia, meeldivate inimestega aega veeta, matkata jms.
Ma ei oska paremini seletada, ühesõnaga olen töönarkomaani vastand :).
MeeldibMeeldib
Ma olen samuti selline inimene, kes teeb, nui neljaks, töö tähtajaks ära ja läheb närvi, kui peab kellegi järele ootama.
Mu töö iseloom on selline, et mul on kindel hulk töid, mis ma nädala jooksul kindlasti ära tegema pean, tööd, mis võiks nädala jooksul tehtud saada, ning kiireloomulised tööd, mis tulevad ootamatult. Oma aega ja tööprotsessi pean ma ise planeerima. Mulle tohutult meeldib, et ma olen kõiges üsna sõltumatu ja saan seetõttu ise kenasti tähtaegadest kinni pidada, sest kui minu töö peaks hilinema kellegi teise aegluse tõttu … oi, ma läheks siis hulluks. Sellepärast meeldibki mulle kõige enam üksinda töötada, sest elu on näidanud, et grupis töötamine pole üldse produktiivne.
Ma tahtsin juba su pingetaluvuse postituse alla kirjutada, et tegelikult on palju selliseid inimesi, kellele valmistab pinget juba õigel ajal tööle tulemine, tähtaegadest kinni pidamine ja – oh õudust – tööajal päriselt ka töötamine, mitte lulli löömine. Võibolla selliste siidikäppade hirmus ongi see termin tihti töökuulutusse sisse pandud, et neid ära hirmutada. Mitte, et see neid kandideerimast heidutaks – mu sugulane rääkis, et talle tuli töövestlusele noor inimene, kes siiralt küsis pärast tööülesannete kirjeldamist, kunas ta siis oma asju üldse teha saab.
MeeldibMeeldib
Palun ütle, et see viimane lause on nali 😀 Ma olen pahviks löödud.
MeeldibMeeldib
Kahjuks mitte 🙂
MeeldibMeeldib