Elu läheb edasi

Üks päev arutasime sõbrannadega chatis, et kuivõrd okei või mitteokei on praegusel ajal oma tavalist elu edasi elada. Päriselt ja sotsiaalmeedias.

Minu üks vana kursavend postitas paar päeva tagasi pahaselt FB-s, et kas häbi pole oma puhkusepilte praegu eksponeerida, samal ajal kui teistel on hirm, õud ja elu eest võitlemine. Üks vana kursaõde kohe reageeris, kuna tundis, et postitus oli suunatud temale. Ta olevat juba kuid ennast ribadeks töötades puhkust planeerinud ning nüüd jõudiski see oodatud puhkus kätte, tema tahtvat rõõmuhetki oma sõpradega jagada.

Seda olukorda me oma chatis kiirelt analüüsisimegi. Mu esimene emotsioon oli, et ega meie igapäev tegelikult lähebki edasi ja me ei pea lihtsalt solidaarsusest oma plaane ümber tegema, aktiivselt nutma, musta riietuma ja tuhka pähe raputama hakkama, sest see ei aita kokkuvõttes ju mitte kedagi – lihtsalt kas on vaja sellist illallaa-trullallaa värki avalikult postitada. Kuid siis hakkasin mõtlema, et mina ei hinda sellist edevust tegelikult ka mitte igapäevaselt. Puhkamas saab käia ka ilma sellest tervele maailmale kuulutamata ja oma pilte teistega jagamata. Proovitud! Võib-olla mõjub sõjaajal puhkusepiltide jagamine tõesti natuke kerglaselt. Samas mind see kokkuvõttes absoluutselt ei häiri.

Ma ei ole Instas ka sellepärast, et mind lihtsalt teiste pildid ei huvita 😀 Ja kui ei huvita, siis ei ole ju mõtet kontot teha. Samas kui konto on tehtud, siis järelikult ikka huvitab. Milleks siis solvuda, kui teised jagavadki oma pilte? Selleks sa ju tegidki konto, et neid vaadata. Kas nüüd peab järsku hakkama sinu eelistuste kohaseid pilte tegema? Või tegid sa konto ainult sellepärast, et sulle meeldib ENDA asju jagada ja teised võiks parem mitte postitada, risustada oma juraga, eriti veel rõõmustavate puhkusepiltidega, sest SINA ju ei soovi neid hetkel näha? Väike mõttekoht oleks see kursavennale. Sest tema ise on üsnagi agar postitaja. Temalt tuleb nii teksti kui pilte. Seega veidi silmakirjalik suhtumine.

Mu meelest on okei oma igapäevast elu edasi elada. See veel ei tähenda, et hinges ei oleks teiste pärast kurbust. Muidugi on. Ma arvan, et me kõik mõtleme Ukrainas toimuvale iga päev, iga õhtu ja kohe kindlasti igal hommikul, kui ärkame ja ennast kogume, enne kui uudised julgeme avada. Mitte ainult sellepärast, et äkki tuleb ka Eestisse sõda. Vaid inimlikust kaastundest ja murest. Ei taha ju, et keegi peaks kannatama.

Perekoolis oli teema “Kas julgete reisida”. Oleks küsitud, kas ma julgeks Venemaale või Ukrainat külgnevatesse riikidesse reisida, saanuks küsimusest aru. Aga et üldse reisida, kuhu iganes… Miks ma peaksin kartma? Minu meelest koroona ajal oli reisimine palju suurem oht, kuna oli reaalne võimalus haigusega nakatuda. Praegu sellist üht otsest ohtu ei ole. Mina isiklikult ei oska ka karta, et kui ma praegu Hispaaniasse lähen, äkki ma ei saa enam tagasi. Üldjuhul kodumaale tagasi ikka ju saab. Küsimus pigem on, et kas tahabki. Aga see kah niimoodi pool naljaga öeldud. Mina lähen uuel nädalal reisile ja ei karda seda. pole mõttessegi tulnud, et peaks ära jätma. Pean muidugi võõrustajaga üle täpsustama, aga vaevalt temagi kardab, et ma Eestist paha sõjaenergia kaasa toon.

Minust on see pisike ärevus, mis mul viimast postitust tehes oli, ka täiesti ära kadunud. Võtan asja mõistusega. Tuleb, mis tuleb. Mina olen nii väike mutter, et minust ja minu võimalikust paanitsemisest ei sõltu mitte midagi. Naudin igat päeva, mis mulle antud on ja elan neid täiel rinnal. Kui saab otsa, siis saab otsa. Praegu on öeldud, et mingit reaalset ohtu pole ja sellest mulle piisab. Kui saan annetustega aidata, siis aitan. Kui saan moraalset tuge avaldades aidata, siis seda teengi. Oma plaane tühistades ja oma elu pisendades ei aita ma mitte kedagi. Seega ma ei leia, et kõik peaks hirmunult ja solidaarselt vait olema, julgemata oma igapäevaseid tegemisi teha ja igapäevaseid jutuajamisi ajada. Või end nende pärast kuidagi süüdi tundma. Elu läheb edasi.

• Posted in: Uncategorized