Päev 17

Niisiis – Tenerifest veel veidike. Luban, et liiga pikalt ei jaura. Indigoaalane avas väga põhjaliku sissevaate sellest, kuidas on Tenerifel puhkusreisil käia. Minu kogemus kirjeldab hoopis seda, kuidas oli Tenerifel korraks elada.

Meie seekordse reisi eesmärk oli välja selgitada, kuivõrd sobib meile ümberlokaliseerumine selleks, et jätkata muus osas argieluga, kuid elada samal ajal kusagil palju meeldivamas kliimas kui Eesti kliima. Kas töö saab ikka tehtud? Kas kõik tegevused on teostatavad nii minul kui Erkil? Kas jagub piisavalt sisemist motivatsiooni, et hoida pool päeva fookust tööl, samal ajal kui kogu ümbritsev elu on keskendunud täielikult puhkuse veetmisele?

Kuna meile inimesed väga ei meeldi, siis vajasime ümbrust, kus oleks piisavalt rahulik. Eestis elame küll pealinnas, seega pole melu meile võõras, aga kuna armastame ka väga loodust, siis Tenerifel tahtsime kolida pigem kuhugi kohalikku Elvasse. Kus kogu aeg keegi seljas ei saali ja pole siblimist. Linnades tavaliselt keegi kogu aeg läheb kuhugi ja ausalt öeldes mõjub see mulle väsitavalt. Nii et meie jaoks olid suuremad linnad välistatud. Kui Los Gigantest iseloomustati internetis sõnadega “sealt ei alga ühtegi ekskursiooni”, “mingit ööelu pole”, “mõttetu koht”, siis see kõlas muusikana meie kõrvadele 😀

Seepärast sihtisimegi Los Gigantest. Mingi elu ikka toimus. Oli baare, pubisid, restorane ja vahepeal keegi kusagil esines, nii et oli üle küla kuulda. Aga ööklubi me küll ei märganud ja üle linna ei kõlanud tümakat. Ekskursioone sealt vist tõesti ei alanud. Oli ainult meie Flipper Uno, kuhu tassiti rahvast aeg-ajalt ka suurte bussidega. Ju siis teistest kuurortidest vms. Samuti on Los Gigantes merele hästi lähedal. Kaljude veerel kulgev linnake ei anna suurt ja avarat vaadet ookeanile, kuid sellel on omad plussid. Sa tunned, et oled üks osa sellest ookeanist ja selle lähedusest. Ja sa ei pea kannatama kaja, mis suurtes kaljukaussides tavaliselt tekib. Los Gigantesest ega sellest vahetust lähedusest ei jookse läbi suurt maanteed, mis tekitab müra. Meie kodu oli kohe kesklinna kõrval, aga mitte otse südames. Südalinna oli umbes 300 m. See oli just piisav maa, et summutada ära igasugune müra, kuid mitte takistada mõnusat liikumist ja ei pidanud tundma end isoleerituna.

Kindlasti ei soovinud me ka peatuda hotellis, sest hotellis on tahes-tahtmata palju inimesi ja saalimist. Kell kukub, siis lähevad kõik hommikust sööma. Kes õigeks ajaks ei jõua, jääb ilma. Hotellides on ka suhteliselt palju kolistamist. Toad on väikesed ja koristaja tulekuks peaks üldse toast ära minema. Kuna meil oli vaja ruumi, kus muuhulgas ka tööd teha, siis see poleks sobinud. Ja üldse, kui kaks nädalat kusagil elada ja viibida rohkem kui öösel magamiseks, peaks seal olema avarust ja õhku. Et saaks end mõnusalt tunda. Hotellidel ei ole ka enamasti suuri terrasse. On väiksed rõdud. Aga see poleks olnud see, mida me tahame. Nii et kindlasti pidi olema korter ja kindlasti mõnusa merevaatega. Korter sai lõpuks lausa 2 magamistoaga. Natuke liigagi suur, aga mis siis. Kõik muu klappis.

Ringi võib ju liikuda bussi või muu ühistranspordiga, aga et olla oma käimistes vaba ja nautida suuremat mugavust, otsustasime rendiauto kasuks. Nii sai sõita kuhu iganes ilma graafikutega tutvumata ja mõtlemata, kas ja millal on riigipüha ja bussid ei liigu nii nagu tahaks (selle aja jooksul oli kaks riigipüha) ning käia ka näiteks toidupoes, ostes sealt sellise koorma asju, mida käe otsas tassida olnuks igavene jama. Muidugi on liiklus seal esiti harjumatu, aga Erkil on nii pikk sõidustaaž, et teda sealsed teed ei hirmutanud. Mitte kuskil ei jäänud käimata. Teide juurde sõites oli küll üks huvitav situatsioon. Nimelt see hetk, kui me sõitsime pilve sees. Meil siin Eestis on mõnikord udu, aga seal on pilved. Pilve sees oli nähtavus peaaegu olematu. Kiirust pidi kõvasti maha võtma, sest seda kitsast teed armastavad kasutada ka jalgratturid. Kõige ärevam moment oli aga ristmikul. Anna teed märk ütleb, et tuleb teed anda. Aga kui sa ei NÄE, kas keegi kusagilt tuleb või ei, siis on raske teed anda… Võtsime südame rindu ja panime üle. Läks õnneks.

Ka meil oli vaja korraks kaaluda ühistransporti, sest matka alguspaigas ei olnud piisavalt parkimiskohti, aga kuna bussiajad õiget pilti ette ei andnud, siis jäi see ära. Nii et minu meelest ka Tenerifel ühsitransport liiga hästi ei funka. Infot leida keeruline ja kui leiad, ei pruugi see tõelegi vastata. Bussiga sõitmine jäi meil proovimata. Samas mingid inimesed seisid bussipeatuses ja busse ka nägime. Ju mingil omal viisil ta ikkagi toimib.

Auto puhul on üks suur miinus see, et auto tuleb ka kuhugi parkida. Tenerifel ei ole väga häid parkimisvõimalusi, sest autosid on hirmus palju ja kuhu iganes sa lähed, võid kindel olla, et kõik teised on kohale jõudnud tükk aega enne sind ja pole üldse imelik, et tiirutad parkimiskohti otsides mööda tänavaid tükk aega. Näiteks sealsamas Puerta de la Cruzis, kus Indigoaalane käis, oli täielik karauul sellega. Meie korteri juurde kuulus aga majaaluses kinnises garaažis oma parkimiskoht, mistõttu igapäevane elu oli selle võrra lihtsam. Maja ees iga kord parkimiskohta leida olnuks suur peavalu.

Bensiin maksis 1,269 eurot liitri eest. Täielik paradiis ju. Miks Kanaari saartel kütus nii odav on, ma ei teagi.

Auto rentimine oli hästi lihtne ja sujuv. Kui Itaalias pidi andma krediitkaardi andmed, kust võeti mingid sajad ka deposiiti, siis Tenerifel ei huvitanud krediitkaart kedagi. Maksid oma summa ära, läksid võtsid auto ja paarutasid minema. Kusjuures auto oli uus ja supermugav. Kui läksid autot ära andma, siis parkisid, ulatasid võtmed üle ja kogu muusika. Keegi ei tulnud isegi vaatama, kuivõrd sa auto ära oled retsinud või ega sa tühjade rehvidega kohale sõitnud. Kindlustusega ka ei kotitud. Kõik oluline kuulus nullvastutusega kindlustuse sisse. Kes tahtis, sai meelerahuks võtta veel lisakindlustuse, mis kattis nipet-näpet asju, mis üldkindlustusse ei kuulnud (veljed, rehvid jms), aga seegi maksis vaid 2 eurot ööpäevas. Seega ei mingit turisti käteväänamist.

Toidupoode on seal kahte sorti. Ühed on väikesed hädaabipoed, kus hinnad on kallid, sest need on ilmselt suunatud turistidele. Seal suurt toidušopingut teha ei ole mõtet. Näiteks Milka tooted (küpsised, šokolaadid) olid seal ligi 4 eurot. Isegi veini ei saanud sealt hea hinnaga. Aga suured toidupoed nagu Lidl ja Mercadona olid väga head ja nagu ma juba ka märkinud olen, siis minu meelest nõksa soodsamate hindadega kui Eesti sama taseme toidupoed. Nälga ei jää mitte mingil juhul.

Üldine olek tundus olevat hoopis laadnam ja pingevabam kui Eestis. Välisele pannakse kindlasti vähem rõhku. See tuleb näiteks restoraninduses selgelt välja. Eestis on kõik söögikohad detailselt läbimõeldud sisekujundusega. Sisustus peab olema tipptasemel, sest muidu ilmselt inimesed ei tule. Tenerifel oli väga palju lihtsust, hoopis vähem peenutsemist. Leidus ka mõni valgete linadega restoran, aga hoopis rohkem oli hästi pretensioonitu sisustusega kohti. Kus söök samas ei jäänud peenetele Eesti restoranidele kvaliteedis alla. See võib kas meeldida või mitte meeldida. Mõni tahabki tunda, et ma käisin restoranis, seal oli kõik uhke ja peen, kaasa arvatud ma ise. Aga mõni tahab vabadust käia lihtsas riietuses, plätudega. Valgete linadega restorani nii minna ei sobi, lihtsasse restorani aga küll.

Meie tahtsime süüa võimalikult palju mereande. Kaheksajalga oli seal oluliselt vähem kui ma ootasin ja see oli kallis. Aga kõik muu oli üsna taskukohane, kuid mis veelgi olulisem – hästi värske ja maitsev. Krevetid ei ole seal mingi luksustoit nagu meil siin. Neid pakutakse ka üsna suremõõdulisi. Kuldmerikoger (dorada) oli megamaitsev ja seda võinuks süüa rohkemgi. Kohalikud kalurid käivad igal varahommikul merel ja varustavad kohalikke restorane. Kuna pakkumine on nii suur, siis on ka hinnad soodsad ja kala muidugi ka väga värske. Imeline!

Ühes meie külastatud kohalikele suunatud restoranis oli majavein vist selline poolkohustuslik jook. Küsiti, kas valget või punast ja kui suurt lähkrit tahame. Peene veinikaardiga ei lehvitatud. Liiter maksis 10 eurot ja vein ei olnud sugugi halb. Aga üldiselt oli restoranis tavalise keskmise veini hind umbes 18 eurot pudel. Soovijaile leidus ka kallimaid alternatiive.

Loodusest olen ma juba oma postituste vältel ka kirjutanud ja see tõesti lõi mind heas mõttes oma mitmekesisusega pahviks. Tenerifel on NII PALJU vaadata ja käia. Saar tundus hullult suur, kuigi tegelikult on väiksem kui Saaremaa. Kuna ühest otsast teise liikumine võtab suhteliselt palju aega, siis on saare ühes konkreetses otsas paiknedes kogu saare avastamine raskendatud. Et kõik saaks läbi avastatud, tuleks meie hinnangul kolida paariks päevaks saare teise otsa. Järgmisel aastal kindlasti nii teemegi. Juba ilm erineb saarte erinevates paikades palju. Kui allpool pilvi on hall, tuleb lihtsalt pilvedest ülespoole sõita ja päikest nautida. Samuti võib pilv ära varjutada terve ühe kindla rannikuala. Siis tuleb istuda autosse ja sõita selles suunas, kus on näha päikselist rannikut. Oledki päikese käes, uju ookeanis ja naudi elu.

Jalgsi kõndimiseks võiks olla enam vähem normaalses füüsilises vormis. Sest isegi linnatänavad on nii järsud, et paneb kõndija füüsise proovile. Kui kõndida tuleb veel päiksepaistes, siis seda enam. Meile kõndimine meeldib. Seega ei olnud mõtteski kõikjal autoga käia. Meie korteriomanik soovitas meile restorane kõrvalasulas (Puerta de la Santiago) ja ütles, et kõik soovitatud on kahjuks autosõidu kaugusel, aga ei käinud me üheski neist autoga. Ikka jala. Sest väike jalutuskäik nii enne kui pärast suurt söömaaega tuleb ju ainult kasuks.

Ühesõnaga, ma armusin täielikult Tenerifesse ja ma ei tea, kas ma suudangi ühtegi teist Kanaari saart lähiaastatel avastama minna. Tenerife pidigi olema kõige mitmekesisem. Muidugi on lend sinna veidi tüütu, kuna võtab nii palju aega, aga sellepärast tasubki minna pikemaks kui nädal. Nädalast jääks mul kindlasti väheks. Pigem tahaks seal olla lausa mitu kuud!

• Posted in: Uncategorized