Depressioonist

Kuulge, see on tõsine teema. Lugesin Malluka postitust ja Rentsi oma ka. Ma ei hakka kuskil kommentaaridega ummistama, vaid mõtisklen enda blogis ja räägin enda kogemusest.

Ma olin 22 aastat vana, kui ma endale psühholoogi juurde aja panin. Ma ei teadnud, mis mul täpselt viga on, aga juba 2 aastat olin õnnetu olnud. Alati seltskondlik, rõõmsameelne ja suhtlemisaldis, tundsin järsku, et ma ei taha enam bussiga kesklinna sõita, sest bussis on inimesed. Ma tahtsin kõndida jala, sest siis ma ei pea inimesi enda läheduses taluma. Kas pole mitte ebaratsionaalne mõtlemine? Ja just täpselt nii selle depressiooniga ongi, et sind valdab ebaratsionaalne mõtlemine, mida sa ise enam oma jõududega juhtida ei suuda.

Panin aja ja läksin kohale. Psühholoog oli Tartu Ülikooli Kliinikumis, mis tähendas seda, et ma pidin minema Raja tänavale. Kes on tartlane, see teab, et Raja tänavale minekust ei ole küll mõistlik kõva häälega kuskil rääkida, sind peetaks mingiks hullumeelseks. Ehk et on suur töö end üldse kokku võtta ja vabatahtlikult Raja tänavale aeg kinni panna. Seda lõpuks teinud, mäletan oma esimesest seansist nii palju, et rääkisin, lasin pisaratel voolata ja ütlesin, et olen õnnetu ning tunnen ennast kogu aeg mittepiisavana. Olen kole, olen rumal, olen mõttetu, kõik teised on minust paremad, kõigil teistel on ju mees, aga minu suhted saavad kogu aeg otsa ja minu asemel valitakse alati keegi teine. Umbes sellist juttu ma seal rääkisin. Psühholoog kuulas mu rahulikult ära ja üritas minu juttu kokku võtta: “Sa käid ülikoolis ja õpid eriala, millest oled keskkoolist saati unistanud. Sul on olemas hea töökoht. Sa oled ilus ja terve. Sul on palju sõpru. Aga sa oled õnnetu?” Tähendab, mulle jäi mulje, et ta ei saanud minust aru, ei mõistnud mind. Tundsin sellist võnget, nagu ma hädaldaks ilmaaegu. Teate, kui valus seda kuulda oli? Mina lihtsalt ei suutnud nii mõelda, ma ei suutnud ennast näha sellise pilguga, nagu tema mind kirjeldas. Ma tulin abi otsima, sest ma olin õnnetu ja ei osanud oma emotsioonidega toime tulla, aga mulle visatakse vastu, et misasja sa virised, sul pole elul sittagi häda?! See ei ole suhtumine, millega üht depressioonis inimest kostitama peaks. See teeb asja veel hullemaks, sest lisaks niigi kehvale enesetundele ja tujule öeldakse sulle veel näkku, et sul pole mitte mingit õigust viriseda ja sa oled veel suurem sitavares, kui sa arvata oskasid, sest sa ei suuda oma kurbusest üle saada.

Õnneks oli see ainult esimene emotsioon ja loomulikult oli psühholoog valmis kõigeks, et mind aidata. Ta arvas, et antidepressante mul vaja pole ja me peaksime alustama kognitiivsest teraapiast. See tähendas seda, et ta selgitas mulle ära mehhanismid, mille põhjal emotsioonid tekivad ja kuidas minu käes on juhthoob oma emotsioonide mõtete abil juhtimiseks. See kõik oli väga ratsionaalne ja selge, aga sain juba mõne nädalaga aru, et minus puudus sisemine jõud ratsionaalselt mõeldes enda probleemidest üle saada. Minus ei olnud motivatsiooni sellega tegeleda, ma olin nagu tühjaks pigistatud sidrun ja ma tahtsin lihtsalt, et keegi teeks mulle ühe süsti ja mu olemine muutuks paremaks. Minu psühholoog (kellel oli ka psühhiaatri haridus) sai minust suurepäraselt aru, ta uskus mind ja ta aitas mind. Ta kirjutas mulle rohud välja ja ma hakkasin neid võtma.

Juba paar nädalat pärast rohtudega alustamist ma tundsin, kuidas ma oskan maailma hoopis teise pilguga näha. Nagu päikseprillid oleks eest võetud! Ma ei arvanud enam kõigest kõige hullemat, minu sundmõtted olid kadunud. Mul oli võime asju ratsionaalse pilguga vaadata, enam ei varjutanud minu mõtteid must loor. Ma sain jälle normaalselt elada. Normaalselt selles mõttes, et võrreldes varasemaga. Oleks vale arvata, et ma käisn edaspidi ringi, suu kõrvuni, ja jutlustasin kõigile suurest vabanemisest. Oh ei. Aga mul oli jälle võimalik kuidagi olla ja igapäevaste asjadega tegeleda. Ma käisn teraapias Tallinnas edasi, sest olin vahepeal püsivalt elukohta vahetanud ning olin kirjavahetuses Tartu psühholoogiga, kes tahtis teada, kuidas mul läheb. Samuti pidin temale teada andma, mil olin valmis rohtude võtmise lõpetama, sest see soov ja valmisolek pidi tulema minu seest. Selleks valmisolekuks kulus rohkem kui aasta.

Ei maksa arvata, et antidepressandid on mingi taevamanna ja Jumala kingitus inimkonnale. Neil rohtudel olid minu elule siiski ka kõrvalmõjud. Alustame kas või sellest, et ma võtsin mingi 10 kg juurde. Võtsin kaalus juurde, sest mind lihtsalt ei huvitanud mu kehakaal. Paisusin jah suuremaks, so what? Mul oli hea olla, mind ei morjendanud mu keha niivõrd. Teiseks kõrvalmõjuks oli üleüldine vastutustunde langus. Ma töötasin ajakirjanikuna ja mul olid igal nädalal tähtajad, millest kinni pidada. Pean ennast väga kohusetundlikuks inimeseks, aga ravi kestel ma tegin selles osas suuri järeleandmisi. Ma teadsin, et lood tuleb esitada neljapäeval, sest esmaspäeval läksime trükki. Aga esines olukordi, kui mul oli esmaspäeva hommikuks alles intervjuu kokku lepitud. Praegu on mul sellele mõeldagi nii piinlik, et tahaks oma vanale ülemusele mingi ämbritäie assortiikomme saata. Ta kannatas mu ära ja ei öelnud mulle kunagi midagi halvasti, kuigi ta isegi ei teadnud, milles asi oli. Aga minul on piinlik ja see tunne närib mind tegelikult siiani. Tol hetkel ei närinud. Elu oli tore, see voolas omasoodu ja ma olin enamasti üsna rahulolev. Sundmõtted ega kohustused ei häirinud mind. Nii et kõrvalmõjusid esines, aga positiivse mõjuga võrreldes oli see tühiasi. See tasus ära.

Olgugi et need kõrvalmõjud oleksid võinud mulle palju kurja teha, sain kuidagi hakkama ja seljatasin lõpuks ka depressiooni. Töö endaga pidi loomulikult jätkuma ja tegelikult kulus mul endaga rahu tegemisele ja enda armastama hakkamisele veel neli aastat. See sisaldas vestlusi oma esimese armastusega, kes oli mulle aastate jooksul nii palju haiget teinud, paari raamatu lugemist ning kamaluga kogemusi ja inimesi, kes mu ellu tulid ja mind igas mõttes kuidagi koolitasid. Kõik need kogemused tuli enda sees läbi töötada ja tuli korralikult analüüsida, miks mingi kogemus mulle elus vajalik oli. See ei ole kaugelt lihtne, see nõuab tohutult aega. Aga ma tegin seda ja ma jõudsin siia, kus ma täna olen – üsna okei inimene, endaga üsna rahul.

On väga oluline, et depressioonis inimesi mutta ei tambitaks ja nende tundeid ei naeruvääristataks. Nad on haiged ja see haigus pole miski, mille üle irvitada. Olen kuskilt kuulnud või lugenud, et eestlase viga on see, et silmale nähtamatut haigust justkui ei peetagi haiguseks, see on mingi uinamuina. Haav on silmale nähtav ja järelikult tõsiseltvõetav. Vähk on midagi, mis on inimese sees ja seda ei näe, aga analüüsid näitajatega on füüsilisel paberil, nähtaval. Järelikult samuti tõsiseltvõetav. Katsu sa depressiooni sümptomeid paberile saada! Kui ei saa, järelikult oled mingi sitavares, kes lihtsalt tühja vingub, selle asemel et jalad tagumiku alt välja lüüa ja enda elu korda seada, kas nii? See on väga piiratud arusaam ja see on väga ohtlik. Inimene ei ole oma haiguses ise süüdi ja see võib tabada igaüht. Me ei tea, mis täpselt depressiooni tekitab, aga minu arvates oleks viimane aeg aru saada, et see on PÄRIS HAIGUS ja selleks, et terveks saada, peab seda haigust ravima. Kellegi naeru- ja alavääristamine siin kahjuks ei aita.

Malluka ees jälle müts maha, et ta nii kena vastuse enda lugejale kirjutanud on. Ja selle tähtsa teema üldse käsitlemisele on võtnud.

• Posted in: Uncategorized