Käärid
Liiga tihti kipun ennast teistega võrdlema. Mingi napakas tung on aru saada, kuhu ma kuulun ja milliste tunnuste alustel.
Raha on tunnus, mille alusel lihtne inimesi kihtidesse jagada.
Sellega seoses mõtlen vahel meie riigis valitsevatele “suurtele kääridele”.
Lugesin jälle Perekooli. Miks ma seda loen? Sest kuidas ma muidu teaks, et on olemas inimesi, kelle jaoks on 5-eurone ootamatu väljaminek kuu eelarvet kõigutav. Või naistest, kes saavad palka 3000 neto ja kelle mees teenib iseenesestmõistetavalt 4000 neto. Ma ei tunne päriselus selliseid inimesi. Vähemalt enda teada.
Seekord sattusin lugema inimeste säästunippidest ja elementaarsetest asjadest, mida endale lubada ei suudeta.
Oli palju huvitavat infot. Arvamusi, millele kaasa noogutada, aga ka mõtteid, mis läksid nii sügavasse koonerdamise ja kokkuhoiu maailma, et mõjusid kentsakalt. Kujutate ette, et mõni ütleb, et voodipesu võib vabalt olla auguliseks magatud, sest vahet pole ju? Et augud saab ju kinni õmmelda… Või tehakse süüa pottides-pannides, mille teflonkiht ammu maha kulunud (sisse söödud), aga minema ei visata, sest uusi ei jaksa osta… Üks kirjutas, et laeb telefoni ainult töö juures, kodus vaid nädalavahetusel 😀 😀
Eriti võõralt mõjus palju loetust seepärast, et ma käin ühel sisekujunduse kursusel (millest varsti ka kirjutan), mille raames oleme külastanud mitut sisustussalongi. Viimane kord käisime kodutekstiilide salongis. Meile tutvustati kohutavalt kauneid kangaid ja tapeete. Mingi kanga (või oli see tapeet?) kohta küsiti hinda ja vastus kõlas, et see ei ole meie kõige kallim toode….maksab 200+ eur meeter.
Samas räägitakse juurde kardinatest, mis paigaldatud kuhugi x kohta ja mis olid 7 meetri kõrgused (materjalikulu juba mitutuhat eurot…). Või luksuslikust seinakatte materjalist, mille ruutmeetri hind on 1000 eurot. Ehk et meil Eestis on elutube, mille kardinate maksumuse eest saaks mitu minu autot 🙂 Ja tavalises mõõdus seinu, mille kattematerjalile kuluva raha eest saaks maksta aasta jagu minu kodulaenumakseid…
Paneb mõtlema, kui erinevates maailmades me siin ühes Eestis koos eksisteerime.
Ka inimeste mõttemaailmad on nii erinevad. Ühes mainitud Perekooli teemadest kurtis keegi naisterahvas, et teda ajab nii närvi, et ta ei suuda täiskohaga tööl käies endale elementaarseid eluks vajalikke asju osta. Asjad, millest ta unistas, olid (mõttetult) kallid. Nii liikusid elementaarseteks inimõigusteks 600-eurone madrats, kallis ihupesu, kallis voodipesu ja veel mõned asjad.
600-eurone madrats… Minu jaoks kõlab see lausa ülima rumalusena. Miks peaks ühe madratsi eest nii palju maksma? Olgu, kui sul tõesti raha nii palju on, et lausa uputab, siis muidugi. Aga kui sul ei uputa sugugi. Kui sa ei saa iga kell poodi minna ja osta endale näiteks 200-eurost voodipesukomplekti. Või isegi 70-eurost. Mis vägi sunnib siis unistama 600-eurosest madratsist kui eesmärgist, mille poole püüelda? Kas tõesti ei leidu raha kasutamiseks ühtki paremat moodust?
Pole minu asigi, selge see, aga tahes-tahtmata ma loen ja mõtlen, et kas minu mõttemaailmas on mingi nihe, et ma ei saa aru. Kas ma mõtlen liiga väikselt…väikekodanlikult? Minusugusel madalalennulisel, kes magab juba kuuendat aastat 100-eurosel IKEA madratsil, ei ole ilmselt lootustki kunagi jõuda 1000-euroste seinakaunistusteni, ega vist?
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Ma perekoolis lugemas ei käi, piisab blogide lugemisest oma maailmapildi avardamiseks. Niiet tänud sulle selle postituse eest.
Tegelen praegu remondiga ning olen lisaks K-rauta ja bauhausi poodidele sattunud ka kallitesse sisustussalongidesse.Ega minu silma jaoks seal polnudki midagi eriti kaunist ja ihaldusväärset ( viinamarjad on hapud?).
Ei usu, et ma oleksin õnnelikum, kui saaksin seal kümneid tuhandeid kulutada.
Aga auklike linade vahel magades tunneksin end kindlasti väga halvasti.
MeeldibMeeldib
Ma punnitan ühed kardinad kindlasti taolisest salongist ära, sest kangaid on seal tõeliselt ilusaid ja kardinast võib teha kauni sisustuselemendi. Isegi kui ülejäänud sisustus lihtsamat masti. Mõni seab aukohale uhke lambi ja investeerib sellesse, mõni hoopis mööblisse. Ma valin kardinad. Aga muidugi oleks hästi põnev ja tore, kui saaks lubada kõiki erinevaid elemente, ilma et eelarve pidevalt õlale koputaks…
MeeldibMeeldib
Mulle tundub kuidagi nii, et hakkama võib saada nii 600 kui ka 6000 euroga (aga nagu sa ise ütlesid, siis… kallis autos nutta on parem kui odavas) 😀 Olen ise suht sama mõelnud, et ma vist tahan elult üsna vähe või siis kuidagi.. saan hakkama. Kui mu kuupalk oli kuuesaja kanti, tundus samamoodi, et noh, polegi hullu, süüa saab, väljas käia saab, asju osta saab. Muidugi üksi. Nüüd on palk suurem, aga tunne samasugune. Ilmselt muidugi pole mul raharöövel autot, oma korterit ega lapsi. Aga no siis ilmselt majandaks ümber ja saaks ikka hakkama, ei vä? Manohlosid pole õnneks kunagi tahtnud ja 1000-eurosele tapeedile ka sattunud 😛
MeeldibMeeldib
Osade asjade puhul minu meelest on vahe mis summa neile kulutad. Noh, et kuidagi iseenesestmõistetav on, et korralikud talvesaapad, mis mitu aastad sind truult teenivad, on pigem 200 kui 20 eurot. Aga näiteks voodipesu ostan ma täiesti rõõmsalt Ikeast. Või miks ma peaks hinna kolmekordistama, et oleks bränd. Mul nii hea uni, sest magan Moschino linade vahel? Ma muidugi isegi ei tea kas Moschino teeb voodilinu, aga lihtsalt näide.
Samas ma vist pole õige inimene rääkima, sest ma ei ihalegi luksuse poole. Lisaks hakkasin praegu enda tutvusringkonnale mõtlema ja võttis muigama, et kellel pole vahendeid, need unistavad võimalikelt kallitest asjadest ning kel finantsilisi ressursse jagub, need tarbivad siiski tagasihoidlikult.
MeeldibMeeldib
Muidugi, mina ka ei arva, et kõik asjad peavad alati olema kõige odavamad. Arvan minagi, et hind määrab paljudel juhtudel kvaliteedi. Aga iga asja puhul on mul vist mingi teatud mõistlikkuse piir, kust ma üle ei lähe.
Ja hind vs kvaliteet küsimuses vahel mõtlen, et kas äkki kestavad kallimad asjad sellepärast kauem, et me ise hoiame neid paremini? 😛 200-euroseid saapaid ei raatsi niimoodi retsida nagu 20-euroseid. Näiteks mul on kaks paari seemisnahast saapaid, mida ma praegusel aastaajal kannan. Täna panin 170-euroste asemel 20-eurosed, sest ilm on nii kehv… Ja see otsus vist oli suht alateadlik, kui praegu järele mõtlen.
Madrats kui selline…ma ei suuda mitte kuidagi iseendale ära põhjendada, miks peaks see maksma 600 eurot või rohkem. Tundub lihtsalt ajuvaba. See oleks umbes sama, kui osta endale 200-eurone saunalina. Täitsa segane peaks peast olema 😀
MeeldibMeeldib
20 eurosed saapaid müüakse kus??? 😀 Saapaga mul on näiteks nii, et poes lihtsalt jäävad vaid kallid silma. Teised näevad välja nagu mingid vakstust ja üldse mitte voolujoonelised. Kunagi üliõpilasena ostsin mingid feik tossud, selles mõttes feik, et need polnud nahast. See materjal koorus kohe puruks. Saabastega veel see, et mida kallim, seda mugavam. Mitte alati, aga mingi seaduspärasus on. Ma olen pulli pärast proovinud neid riietepoe jalanõusid (zara, reserved…). Mul on tunne, et neid tehakse ratastoolis inimestele, sest kõndida ei ole nendega võimalik. Need on kivist.
MeeldibMeeldib
20-eurosed pruunid seemisnahast saapad said UK-st tellitud. Olid soodukaga. Ei ole kunstnahast.
Zarast olen samuti ühed poolsaapad kunagi ostnud. Maksid 50 eurot, kui ma õigesti mäletan. Materjali ma peast ei teagi, aga kivist ei ole 😀 Siiani kannan.
MeeldibMeeldib
Sooduka peale sattudes vb jah saab 🙂 Aga see on sohk 😀
MeeldibMeeldib
Ma ei osta peaaegu ühtegi riideeset -jalatsit Eestis täishinnaga. Mõned aastad tagasi tahtsin saapaid, mis Denim Dreamis maksid 220 eurot. Mingist Poola veebipoest sain täpselt samad saapad 160-ga. Milleks maksta rohkem?
MeeldibMeeldib
Ma ei ostnud hiljuti Laseringist ühte CD plaati, sest teadsin, et see maksab Apollos 3 euri vähem 😀 Aga jah, teinekord äkki ei saa mujalt odavamalt 😦
MeeldibMeeldib
Kuule, seda 600 eurone madrats on mingi odav värk. Kui ikka juba mingist madratsist unistada, siis sellisest:
http://www.shopatthesavoy.com/homeware/bedroom/the-savoir-bed.html
Tean millest räägin, olen sellel maganud 😀 😀 😀
MeeldibMeeldib
😀
See 600 oli tollel daamil hingel just sellepärast, et tema arvates korralike madratsite hinnad just sealt algavad. Ülejäänud inimesed, kes magavad odavatel 100-eurostel, need…polegi vist nagu inimesed. Loomad rohkem.
MeeldibMeeldib
Sattusin ka mõned päevad tagasi seda teemat lugema. Sain aga hoopis teisiti aru. Ma lugesin teemast välja ängi selle üle, et tee sa tööd palju tahad, ikkagi pole võimalik minna lihtsalt poodi ja osta hinda vaatamata näiteks uus voodipesu. Ilmselt teemaalgatajale mõjus teemaarendus päris kainestavalt. Mulle oli see lugemine ikka väga silmiavav kogemus. No hämmastavalt palju on väga erinevaid inimesi 🙂
MeeldibMeeldib
Jah, minagi lugesin välja ängi selle üle, et teed küll tööd, aga pole võimalik elementaarset lubada. Elementaarne oli tema jaoks 600-eurone madrats (ja muudki, teisi hindu polnud lihtsalt täpsustatud).
Minu meelest on 600-eurone madrats pigem luksuskaup kui elementaarne ja eluks vajalik ese, mida iga keskmine eestlane endale lubada peaks saama.
Nii hakkasingi mõtlema, et kas inimene on seadnud endale ebarealistlikud eesmärgid või on minu mõtlemine vigane ja madalalennuline. Sest meie seas on päriselt ka inimesi, kes suudavad endale lubada 1000-eurose ruutmeetri hinnaga seinakatteid ja tuhandeid eurosid maksvaid kardinaid.
MeeldibMeeldib
Madratsi osas – mõnel inimesel on seljaprobleemid ja muidugi on võimalik (läbi häda ja valu) magada odaval madratsil ja seetõttu pidevalt korralikult välja puhkamata olla, mis omakorda toob kaasa muid terviseprobleeme… Aga inimväärseks eluks on sel juhul ikkagi tarvis spetsiaalset (ja kallist) madratsit, mis ikka omast taskust osta tuleb, kus veel.
MeeldibMeeldib
Kallim madrats erineb tavalisest ainult hinna poolest. Keegi ei sunni teid 600 madratsit ostma kui pole võimalust, need ostavad kes usuvad et on rikkad. Madrats jääb ikka madratsiks. 🙂
MeeldibMeeldib
Äkki kallim madrats “ei vaju ära” nii ruttu? Olen näinud küll (näiteks hotellides) lohku vajunud madratseid. Teiseks seljaprobleemidega inimesed kindlasti vajaksid teatud omadustega madtatsit, mida ma arva, ei saa ei 100 ega 300 euro eest. See muidugi polnud ilmselt selle perekooli naise teema. Aga lihtsalt… ma ei arva, et erinevad ainult hinna poolest.
MeeldibMeeldib
Madratsi eluiga on 5a. edasi pole mõtet unistada äkki ja äkki. Vedrumadratseid on kahte tüüpi nn. odavad vedruplokiga ja kallimad kuhu topitakse vedrud kottides sisse hinna vahe kuisikl 40€ edasi sõltub kõik välimusest ja omadustest mida suudetakse välja mõelda. Tavaline on, et pood paneb 100% otsa kui müüma hakkab. 🙂
MeeldibMeeldib
Kui mul oleks võimalik, siis ostaksin küll madratsi, ilma et peaksin hinda vaatama (tõenäoliselt saaks 600 euroga hakkama, võibolla odavamaltki). Mul nimelt on seljaprobleemid ja praegune (kasutatult ostetud 50.- €) diivan on küll palju parem, kui eelmine, aga kaugeltki mitte ideaalne. Jube on ärgata nii, et liigutada saad ainult silmi. Ja metsik uni, tahaks magada, aga lihtsalt nii valus on, et ei suuda.
Aga jah, enamus rahateemasid on inimese peas. Ei ole olemas ühtset “normaalse elu” standardit. Ma võin vabalt kasutada nõukaaegseid linu (kuni neil veel auke sees pole), sõita mõnesajaeurose autoga, kui see on ikka sõidukorras ja osta kaltsukast või osta.ee-st viie-euroseid Salomoni matkatosse, mis peavad minu jalas veel mõned aastad hästi vastu.
Samas on inimesi, kes plaanivad uut köögiremonti, kuigi just pool aastat tagasi said seinad üle värvitud. Sest minia vanemad tulevad esimest korda külla ja “mis nad meist nii arvata võivad”. See on jõukuse kuvand, mida vajatakse teistele näitamiseks, mitte ilmtingimata enda tarbeks.
Küllap olen ka mina see inimene, kes mõtleb liiga väikselt ja ei oska rikkusest päriselt lugu pidada, isegi õigustan oma vaest elu. Võiks ju ka teistmoodi.
MeeldibMeeldib
Ümbruse surve on ilmselt üks oluline element, miks on vaja kõige uhkemat ja kõige kallimat. Kui su ümber on sellised, kes materiaalseid väärtusi üle mõistuse tähtsaks peavad, hakkad paratamatult mõtlema, et miks mina siis ei saa. Või lihtsalt sarnane tõmbab sarnast.
Mul on vedanud, enamus tutvusringkonnast on tüüpilised Tartu hipid ja märsilohistajad, keegi ei oska Moschino linadest unistadagi 🙂 Jube raske oleks niimoodi elada ka, ega tõesti, palgatööga vaevalt luksust endale lubada saad ja eks see isu ju kasvab samuti, parem mitte sellele rongile astuda.
MeeldibMeeldib
Tubli, Merca!
MeeldibMeeldib
Eks seal ole jälle küsimuses “tahan” ja “vajan” soovide vahel, lisaks sellele, et inimene tunneb mingist asjast puudust. Mulle on kunagi öeldud, et osta see, mida sul on vaja ja ilma milleta ei saa (ehk mu kodu peaks olema üsna asjadevaene), aga reaalsus on ikka selline, et ma tahan neid uusi Iittala siniseid nõusid, mis neil Soome juubeliks välja on antud (just tahan ja ihalen, mitte ei vaja). Muidugi – mingi osa inimeste jaoks ongi normaalne, et kallis asi = vajalik asi = odav on mõttetu kräpp, mida ostavad mõttetud inimesed.
Ma näiteks tean inimest, kelle arvates palk alla 1500 neto pole elamine. Lugedes nt välismaa foorumites Eesti teemasid, kus uuritakse, et palju peaks palka saama, et ära elada (just ära elada), mainivad minusugused noored inimesed, et “noooh, Tallinnas saab 1500 euroga kuidagigi hakkama – väga äge elu ei ole ja palju lubada ei saa, aga saab hakkama” ja seal ilmnevad minu jaoks käärid. Mina olen pidanud “hakkama saama” sellest poole vähemaga ja vahepeal elatanud ära kaks inimest. Mu sõbranna elas vahepeal pea miinimumiga – ometi ta reisis, käis väljas, sõi ja elas.
Võib-olla on asi ka ootustes ja arvamustes, et mida kõrgem palk seda suuremad peaks olema su tahtmised? Et kui sa saad ikka 1500 netos kätte, siis sulle ei kõlba enam nt Škodaga sõita, vaid peaks sõitma kalli Audiga; ei kõlba enam ostelda Rimis, vaid ainult Stockmann sobib jne.
MeeldibMeeldib
Sul sellesisulised postitused on nii masendavad kuidagi, kui Sa mingit perekooli värki refereerid 😀
Mina olen selles osas väga vastandlik inimene. Meil on kodus nii mõnigi kallis sisustusasi, samas kõige mugavam ja pehmem ja mõnusam voodipesudekomplekt on kunagi ema antud tema vana 😀 Peale kõige muu on see ka koleda (väga õudsa) mustriga 😀 Kuigi olen ostnud uusi juurde, siis sellest loobuda ei suuda. Mul on JUMALA pohhui, mis mul näiteks koduabiline arvab, kui meil koristamas käib… Et noh koristajat jõuavad palgata, aga voodilinad on muu disaini kõrval sellised 😀 Umbes sama pohhui on mul saunalinadest. Vahel vahetan mõne rätiku välja, aga never ei aja mingeid värve ja komplekte taga. Tean, et Sulle on see näiteks tähtis. Mainisid kunagi.
Et ma nüüd täiskaltsakas ei tundu, siis tegelt see üleval pool kirjeldatu ongi lihtsalt mingid spetsiifilised kiiksud mul.
600 eurone madrats pole tegelt kallis. Aga see ongi seni, kuni endal on vabalt raha osta. 250 euro eest leiab ka magatava madratsi, seega…
MeeldibMeeldib
Ostsime just hiljuti endale madratsi. Käisime mööda poode ja muudkui külitasime. No hinnaklass oli meil küll 300€ aga valikut oli siiski hulgim. Ja pikutamiste tulemuseks oli see, et parim küljealune oli proovituist odavaim.
Ma pooldan seda, et enamikel asjadel on mingi optimaalne hind, millest odavam tõesti võib olla jama ja märksa kallim juba ülehinnatud. Nii voodiriideid kui potte-panne saab soodsalt nii Selveri kui Maxima soodukatelt. Ja kohe kindlasti ei küpseta 20-eurone Fiskarsi pann kehvemini kui 100-eurone.
MeeldibMeeldib
Mina magan 600-eurosel madratsil. Õigupoolest maksis see 10000 krooni, sest on ostetud enne euro tulekut ja ostsin selle seepärast, et ortopeed soovitas. Nimelt on mul tänaseks juba 13 aastat öised seljavalud, mis tekivad vaid pikali asendis. Mitte mingit otsest füüsilist häda pole leitud, kõik kompuutrid ja muud uuringud mitmeid kordi tehtud. Mõni aasta tagasi siis ortopeed kirjeldas, millist madratsit peaksin kasutama – peenikeste vedrudega jne Ostsingi siis selle, mis soovitusele kõige paremini vastas. On väga suur vahe, millel magada. Kui olin noor, siis polnud mingit vahet, maga või põrandal – täna on tõeline piin kui kusagil hotellis satub vale madrats. Mul on vaja sellist, mis keha järgi vajuks, kõva peal ei saa üldse magada, siis võtab valu hinge kinni lausa kui asendit muuta tahan. Kvaliteet on sageli kallis, midagi pole parata, sest nii materjalid kui töömaht võib odaval ja kallil madratsil olla väga erinevad. Ega selle madratsiga valu täiesti vältida ei õnnestu, aga vahe on siiski tuntav. Nii et iial ei või teada, miks inimene kallist madratsist unistab 🙂
MeeldibMeeldib