Rahast ja säästmisest

Aitab naljast. Võtan lihtsalt praegu aja, et endale ka kirjutada, muidu kirjutan iga päev kõigile teistele.

Ebapärlikarp ja Ritsik on rahast kirjutanud ja Ritsiku kommentaarides ärgitati teisi inimesi ka rahast kirjutama. No ma siis ka kirjutan – nii hea põhjus korraks tagasi mõtlemiseks ja mõtete korrastamiseks.

Täna saan ma öelda, et olen koguja. Aastaid tagasi ma seda enda kohta öelda ei saanud. Umbes 10 aastat tagasi sain ma vanuse kohta vist päris okeid palka. Igakuine tasu oli 12 000 ja 14 000 krooni vahel. Sõltus sellest, kui palju ma kuus tööd tegin. Mõnikord tegin haltuurat ka, siis sain natuke rohkem. Tegelikult sain vanematelt ka tol ajal raha. Appi, ma ei taha mõeldagi, ilgelt piinlik on, sest ma ei pannud sentigi kõrvale.

Põhikuludeks oli tol ajal üür. Ma elasin südalinnas ja jagasin korterit. Elamisele kulus kokku umbes 3500 krooni kuus, ma arvan. Ülejäänud raha ma lihtsalt lõin laiaks. Pidutsesin ja käisin väljas. Söömas ja joomas. Ostsin riideid. Kusjuures mingeid kalleid firmariideid ma küll ei ostnud. Küll aga palju kingi. Mul oli ju korraga mitukümmend paari kingi…

/Äkki ikka polnud see meenutamine hea mõte, sest mul läheb süda pahaks./

Igatahes fakt on see, et ajad muutusid ja minust on saanud Inimene suure i-ga. Inimene, kes mõtleb tulevikule ja säästab raha. Ma ei ole maniakaalne säästja. Selline, kes kogub nõudepesuvett ja kasutab seda vetsus asjade allaloputamiseks vms. Või sööb kõige odavamat toitu, restoranis kunagi ei käi ja reisil ega kusagil samuti mitte. Ma teen ikka kõike, mida ma tahan, aga heast diilist ei ütle ma kunagi ära. Ma võin vabalt toidupoest osta -50% allahindlusega liha, et see kodus ahju visata. Aga võin vabalt ka restorani minna, sest lihtsalt ei viitsi süüa teha.

Ma ei võta reisile minnes kõige kallimat hotelli, aga kõige odavamat ka ei võta. Võtan sellise, mis tundub “hea diil”. Teen enne oma oste alati põhjaliku eeltöö, et veenduda, et ma ikka pügada ei saa. Kui ma valin välja mingi pesumasina või autorehvid, siis ma otsin, kust ma selle asja kõige odavamalt saan. Ma ei torma ummisjalu esimesse elektroonikapoodi või rehvimüüki end vigaseks maksma. Üks minu parimaid sõpru on Hinnavaatlus, kus ma alati enne surfan, et olla kindel, et maksan parimat hinda 🙂 See on kindel säästunärutaja mõtteviisi tunnus. Ja ma isegi ei tunne piinlikkust.

Säästmisel võiks ju seada endale mingi eesmärgi või piirid. Näiteks, et iga kuu panen kõrvale x eurot. Vot selliselt mina ei oska ja ei taha säästa. Mulle meeldib säästa niimoodi, et elan ja olen lahedalt ja pärast vaatan, palju alles jäi. Mõnikord jääb vähem, mõnikord rohkem. Ma ju tean, et napakaid oste ma ei tee, usaldan ennast. Ma ei pea raha enda eest ära peitma. Ja kui mul on arvel kuu jooksul normaalselt raha, tunnen ma ennast hästi. Alles kuu lõpus kannan ma jäägid eest ära, et uusi jooksvaid kulusid jälgida.

Mulle meeldib see üllatusmoment kuu lõpus, et palju siis seekord säästuarvele kanda saan. Kui ma hakkaks jõuga mingit summat välja punnitama, siis see piiraks mind ja ma ei tunneks enam end rõõmsalt. Ma arvan.

Üks väga oluline asi, mida säästmise jaoks ette võtta, on lisatöö. Kui kogu sissetulek on ainult palk töö eest, siis pole ime, et raha ei kogune. Ma olen veendunud, et kui on huvi tõeliselt säästa, peaks otsima võimalusi ka igapäevasest tööst väljaspool. Kui rahamuresid pole ja saab edukalt ära elada ka lihtsalt palgaga, siis muidugi. Aga kui on tarvis midagi suurt osta (kodu, auto), peaks pingutama ja otsima võimalusi lisasutsakaid teha.

Äkki mul on lisatöö osas lihtsalt hea sõna võtta, kuna ma saan lisaraha teenida kirjutamisega. Kõik ei saa võib-olla nii lihtsa vaevaga lisa teenida. Aga kui mul praegusi võimalusi poleks, siis ma ilmselt uuriks GoWorkaBiti ja selliseid võimalusi. Puhkamine on tore, aga kui raha on tarvis, siis ma pingutaks oma vaba aja arvelt. Mul ei ole praegu meeleheitlikult tarvis lisa teenida, aga ma ikkagi teen seda, ei oska teisiti.

Ma pole isegi aasta lõikes kokku löönud, kui suure osa ma oma sissetulekust säästan. Aga ma julgen oletada, et see jääb umbes 40-45 % vahele. Küll aga ei lase ma sellel rahal lihtsalt arvel istuda. Mulle (meile) meeldib kogutud raha mõistlikult ära kasutada.

Loomulikult kulub reisimisele üksjagu. Aga sellest mul pole kahju, sest see on üks suuri põhjusi, miks ma üldse säästan. Suur osa kulub ka kodulaenu enneaegsele tagasi maksmisele. Mulle ei meeldiks absoluutselt see, kui mu kodulaenu kuumakse oleks suur summa. Aga ma võin vabalt aasta lõikes nii palju laenu tagasi maksta, et kuude peale ärajagatuna tulebki selline kardetud suur summa.

Tundub, et ma vihkan kõige rohkem kohustust midagi teha. Et ma PEAN maksma iga kuu summa x sinna või summa y tänna. Ma võin selle kokkuvõttes tagantjärele kulutada, aga mulle ei meeldi kohustus seda teha. Seepärast kogun hea meelega auto ostmiseks mõnda aega raha ja ostan kohe välja, mitte ei võta seda liisingusse. Liisingu intress ei ole kokkuvõttes ju suur, aga mina ei talu seda tunnet, et ma PEAN iga kuu auto omamiseks maksma 200 või rohkem eurot. Ei, jääb ära.

Kogumisarvet päris nulli lasta ka ei taha. Isegi siis mitte, kui maksan pangale vabatahtlikult laenu tagasi. Oleme seda isegi teinud, aga kuidagi hõre tunne jääb. Hea on teada, et mingi kodumasina hingusele minek ei tähenda midagi muud kui kerget pahameelt, et kurat! Muidugi häirib, kui asi läheb katki ja peab uue eest maksma, aga ma ei taha seda väljaminekut kuidagi tunnetada. Et midagi muud selle tõttu tegema jääks. Seda ma ei taha. Just seepärast ongi mu meelest vajalik, et mingi varu alati olemas oleks. Ja ma olen nõus selle nimel tööd tegema. Ka oma vabast ajast.

Kas ma päeva pealt töö ja kõik muu kukele saaks saata? No ei saaks. Ei saaks, sest ma ei kujuta ette sellist asja. Mulle on kindlustunne tuleviku osas liiga oluline. Ja ma ei suudaks iial nautida normaalset elujärge, kui ma ei oleks tulevastes sissetulekutes kindel.

Säästurežiimile, kus ma tarbiks hästi vähe, midagi ei koguks ja sööks Valla viinereid, võiks ju ajutiselt minna. Kui muud üle ei jääks. Ja eks elaks ka aastakese ära. Aga ma ei taha mitte mingil juhul elada elu, mille kohta saab küsida, et “mis elu see on?”

Nii et juba sel põhjusel ei saadaks ma kedagi niisama kukele. Isegi kui on raske. Sest kellel too väga kerge on!? Kui on raske, otsiksin uue töö, aga kukele saadaks siis, kui uus töö (sissetulek) on kindlustatud. Ju ma siis olen raha ori. Aga ma ei taha teisiti. Ei oska teisiti.

• Posted in: Uncategorized