Rahast ja säästmisest

Aitab naljast. Võtan lihtsalt praegu aja, et endale ka kirjutada, muidu kirjutan iga päev kõigile teistele.

Ebapärlikarp ja Ritsik on rahast kirjutanud ja Ritsiku kommentaarides ärgitati teisi inimesi ka rahast kirjutama. No ma siis ka kirjutan – nii hea põhjus korraks tagasi mõtlemiseks ja mõtete korrastamiseks.

Täna saan ma öelda, et olen koguja. Aastaid tagasi ma seda enda kohta öelda ei saanud. Umbes 10 aastat tagasi sain ma vanuse kohta vist päris okeid palka. Igakuine tasu oli 12 000 ja 14 000 krooni vahel. Sõltus sellest, kui palju ma kuus tööd tegin. Mõnikord tegin haltuurat ka, siis sain natuke rohkem. Tegelikult sain vanematelt ka tol ajal raha. Appi, ma ei taha mõeldagi, ilgelt piinlik on, sest ma ei pannud sentigi kõrvale.

Põhikuludeks oli tol ajal üür. Ma elasin südalinnas ja jagasin korterit. Elamisele kulus kokku umbes 3500 krooni kuus, ma arvan. Ülejäänud raha ma lihtsalt lõin laiaks. Pidutsesin ja käisin väljas. Söömas ja joomas. Ostsin riideid. Kusjuures mingeid kalleid firmariideid ma küll ei ostnud. Küll aga palju kingi. Mul oli ju korraga mitukümmend paari kingi…

/Äkki ikka polnud see meenutamine hea mõte, sest mul läheb süda pahaks./

Igatahes fakt on see, et ajad muutusid ja minust on saanud Inimene suure i-ga. Inimene, kes mõtleb tulevikule ja säästab raha. Ma ei ole maniakaalne säästja. Selline, kes kogub nõudepesuvett ja kasutab seda vetsus asjade allaloputamiseks vms. Või sööb kõige odavamat toitu, restoranis kunagi ei käi ja reisil ega kusagil samuti mitte. Ma teen ikka kõike, mida ma tahan, aga heast diilist ei ütle ma kunagi ära. Ma võin vabalt toidupoest osta -50% allahindlusega liha, et see kodus ahju visata. Aga võin vabalt ka restorani minna, sest lihtsalt ei viitsi süüa teha.

Ma ei võta reisile minnes kõige kallimat hotelli, aga kõige odavamat ka ei võta. Võtan sellise, mis tundub “hea diil”. Teen enne oma oste alati põhjaliku eeltöö, et veenduda, et ma ikka pügada ei saa. Kui ma valin välja mingi pesumasina või autorehvid, siis ma otsin, kust ma selle asja kõige odavamalt saan. Ma ei torma ummisjalu esimesse elektroonikapoodi või rehvimüüki end vigaseks maksma. Üks minu parimaid sõpru on Hinnavaatlus, kus ma alati enne surfan, et olla kindel, et maksan parimat hinda 🙂 See on kindel säästunärutaja mõtteviisi tunnus. Ja ma isegi ei tunne piinlikkust.

Säästmisel võiks ju seada endale mingi eesmärgi või piirid. Näiteks, et iga kuu panen kõrvale x eurot. Vot selliselt mina ei oska ja ei taha säästa. Mulle meeldib säästa niimoodi, et elan ja olen lahedalt ja pärast vaatan, palju alles jäi. Mõnikord jääb vähem, mõnikord rohkem. Ma ju tean, et napakaid oste ma ei tee, usaldan ennast. Ma ei pea raha enda eest ära peitma. Ja kui mul on arvel kuu jooksul normaalselt raha, tunnen ma ennast hästi. Alles kuu lõpus kannan ma jäägid eest ära, et uusi jooksvaid kulusid jälgida.

Mulle meeldib see üllatusmoment kuu lõpus, et palju siis seekord säästuarvele kanda saan. Kui ma hakkaks jõuga mingit summat välja punnitama, siis see piiraks mind ja ma ei tunneks enam end rõõmsalt. Ma arvan.

Üks väga oluline asi, mida säästmise jaoks ette võtta, on lisatöö. Kui kogu sissetulek on ainult palk töö eest, siis pole ime, et raha ei kogune. Ma olen veendunud, et kui on huvi tõeliselt säästa, peaks otsima võimalusi ka igapäevasest tööst väljaspool. Kui rahamuresid pole ja saab edukalt ära elada ka lihtsalt palgaga, siis muidugi. Aga kui on tarvis midagi suurt osta (kodu, auto), peaks pingutama ja otsima võimalusi lisasutsakaid teha.

Äkki mul on lisatöö osas lihtsalt hea sõna võtta, kuna ma saan lisaraha teenida kirjutamisega. Kõik ei saa võib-olla nii lihtsa vaevaga lisa teenida. Aga kui mul praegusi võimalusi poleks, siis ma ilmselt uuriks GoWorkaBiti ja selliseid võimalusi. Puhkamine on tore, aga kui raha on tarvis, siis ma pingutaks oma vaba aja arvelt. Mul ei ole praegu meeleheitlikult tarvis lisa teenida, aga ma ikkagi teen seda, ei oska teisiti.

Ma pole isegi aasta lõikes kokku löönud, kui suure osa ma oma sissetulekust säästan. Aga ma julgen oletada, et see jääb umbes 40-45 % vahele. Küll aga ei lase ma sellel rahal lihtsalt arvel istuda. Mulle (meile) meeldib kogutud raha mõistlikult ära kasutada.

Loomulikult kulub reisimisele üksjagu. Aga sellest mul pole kahju, sest see on üks suuri põhjusi, miks ma üldse säästan. Suur osa kulub ka kodulaenu enneaegsele tagasi maksmisele. Mulle ei meeldiks absoluutselt see, kui mu kodulaenu kuumakse oleks suur summa. Aga ma võin vabalt aasta lõikes nii palju laenu tagasi maksta, et kuude peale ärajagatuna tulebki selline kardetud suur summa.

Tundub, et ma vihkan kõige rohkem kohustust midagi teha. Et ma PEAN maksma iga kuu summa x sinna või summa y tänna. Ma võin selle kokkuvõttes tagantjärele kulutada, aga mulle ei meeldi kohustus seda teha. Seepärast kogun hea meelega auto ostmiseks mõnda aega raha ja ostan kohe välja, mitte ei võta seda liisingusse. Liisingu intress ei ole kokkuvõttes ju suur, aga mina ei talu seda tunnet, et ma PEAN iga kuu auto omamiseks maksma 200 või rohkem eurot. Ei, jääb ära.

Kogumisarvet päris nulli lasta ka ei taha. Isegi siis mitte, kui maksan pangale vabatahtlikult laenu tagasi. Oleme seda isegi teinud, aga kuidagi hõre tunne jääb. Hea on teada, et mingi kodumasina hingusele minek ei tähenda midagi muud kui kerget pahameelt, et kurat! Muidugi häirib, kui asi läheb katki ja peab uue eest maksma, aga ma ei taha seda väljaminekut kuidagi tunnetada. Et midagi muud selle tõttu tegema jääks. Seda ma ei taha. Just seepärast ongi mu meelest vajalik, et mingi varu alati olemas oleks. Ja ma olen nõus selle nimel tööd tegema. Ka oma vabast ajast.

Kas ma päeva pealt töö ja kõik muu kukele saaks saata? No ei saaks. Ei saaks, sest ma ei kujuta ette sellist asja. Mulle on kindlustunne tuleviku osas liiga oluline. Ja ma ei suudaks iial nautida normaalset elujärge, kui ma ei oleks tulevastes sissetulekutes kindel.

Säästurežiimile, kus ma tarbiks hästi vähe, midagi ei koguks ja sööks Valla viinereid, võiks ju ajutiselt minna. Kui muud üle ei jääks. Ja eks elaks ka aastakese ära. Aga ma ei taha mitte mingil juhul elada elu, mille kohta saab küsida, et “mis elu see on?”

Nii et juba sel põhjusel ei saadaks ma kedagi niisama kukele. Isegi kui on raske. Sest kellel too väga kerge on!? Kui on raske, otsiksin uue töö, aga kukele saadaks siis, kui uus töö (sissetulek) on kindlustatud. Ju ma siis olen raha ori. Aga ma ei taha teisiti. Ei oska teisiti.

Advertisements

14 kommentaari

  1. Tore ka sinust midagi kuulda! 🙂

    Ma loodan, et sul midagi pika kommentaari vastu ei ole…
    Ma suudaks saata pikalt töö, mis teeb mind õnnetuks. Tööd, mis teeb õnnelikuks – isegi kui palk oleks väiksemapoolsem – oleks küllap märkimisväärselt keerulisem pikalt saata. Töö pikalt saatmisele peaks just nimelt eelnema see, et varud on sellised, et saab aasta aega lahedalt läbi – minu jaoks tähendab see näiteks ka seda, et mitte ainult ei ole tegu näiteks 12x kuu palk, vaid sellele lisaks näiteks natukene lisa juurde, juhuks kui näiteks terve posu hambaid korraga head aega tahavad öelda.

    Teisalt – minu arust sõltub see “teen tööd lisaks” natukene põhitööst. Kui põhitöö on väga füüsiline või tuleb sisuliselt koju kaasa (mida võib juhtuda näiteks õpetajatega, kelle töö ju tulebki tegelikult koju kaasa), siis oleks patt oma väheseid vabu hetki veel rohkema tööga sisustada. Ma ei vaidle vastu, et kui raha on juurde vaja, et siis tööd lisaks ei tuleks teha, aga tunnistan ma ausalt, et kuigi mulle meeldib (ja ma tahan olla ette valmistatud) raha koguda, siis ma tunnen, et mu vaba aeg on niigi mulle oluline. Eks natukene sõltub ka tööst, mida teise tööna juurde teha – kui on kirjasoont või erialagi kirjutamisega seotud, siis saab ju seda kõrvalt juurde teha, aga näiteks lisatööna ei näeks ma ennast poes klienditeenindajana. Kahtlustan, et see teeks niigi vähesele energiale lõpu peale. Ehk ei vaidle vastu, aga küllap on seal nüansse juures.

    Tõrksameelsus kohustusele raha iga kuu kellelegi teisele anda on tuttav. Mulle füüsiliselt ja vaimselt ei meeldi mõte sellest, et ma olen KOHUSTATUD maksma iga kuu mingi summa kuni teatud ajani. Isegi kui see summa on väike, tekitab see minus ikkagi teatud pingeseisundi, sest see on ju kohustus, mitte vabadus.

    Ma imetlen sind natukene, kui sul õnnestub tõesti aastas 50% säästa, ent samas sa mainid, et te kasutate seda ka sihtotstarbeliselt – reisimiseks, elamuste saamiseks, korterilaenu tagasimakseks, ehk te ei ela päris viimase piiri peal, mis on ometigi mõistlik.

    • Pikad kommentaarid ON teretulnud 🙂

      Ja olen nõus, et lisatöö tegemise võimalus sõltub erialast. Samas vaba aja poolest on kirjainimesed mittekirjainimestega võrdsed. Kuu lõikes on töötunnid ju ikka samad. Mul on oma 40 tundi põhitööd (ja ma võin julgelt väita, et tegelikult teen isegi üle 40 tunni nädalas) ja sinna otsa läheb lisatöö juurde. Minu lisatöö on ka selline tunniga mõõdetav. Sel nädalal teen näiteks oma vaba aja arvelt 10-11 tundi lisatööd. Aga kuna rahaliselt tasub ära, siis punnitan. Noorena on jaksu rohkem, ilmselt 20 aasta pärast enam nii palju ei jõua.

      • Tõsi – aja poolest ollakse võrdsed, ma pidasin pigem seda silmas, et kui töö iseloom on vaimselt või füüsiliselt väsitav nõnda, et vaba aega ongi vaja selleks, et üldse tavatööd teha saaks. Õpetajate pealt julgen öelda, et keskmine õpetaja saaks seda lisatööd teha suvel, sest muul ajal lihtsalt aega ei ole. Ja suvel – oleneb siiski inimesest – tahabki mõni lihtsalt puhata, tööst rääkimata, ning teine teeb ka suvi läbi tööd. Mulle on lihtsalt jäänud mulje, et mõni töö väsitab vaimselt palju rohkem, nii et ei jaksagi nagu lisatööd teha, samas kui teine võibki hoida kahte töökohta.

  2. Ma pole elus kunagi päevapealt mingeid tööasju pekki saatnud ja ilmselt ei saada ka, aga see TUNNE, et saaksin seda teha, on see, mida mina mõtlesin 🙂

    • Ma kardan, et Eestis on üleüldse väga raske kedagi põhjalikult pekki saata. Nii väike riik, siin Tallinnas ikka kiputakse ühiseid tuttavaid omama, muudest piirkondadest rääkimata. Ja kui kuskil suhtlemine nugade peale läheb, ei ole sellest lõpuks kellelegi kasu 😛

      • Täitsa nõus. Aga ma isegi ei mõelnud, et peaks tööl kellegagi riidu minema ja seepärast päevapealt (see on nats liialdatud ka, see päevapealt minek muidugi) ära minema. Äkki on näiteks eraelus mingi krahh või mis iganes, kus tunned, et tahaks aja maha võtta. Selleks ei pea isegi olema mingi krahh, et aega maha võtta 🙂

        • Ma mõistan.

          Samas aja maha võtmine minu jaoks oleks ikkagi rohkem hirmutav, kui kergendust toov situatsioon. Küsimus poleks niivõrd selles, kuidas ma järgmised x kuud oma maksud ära maksan ja kõhu täis saan, vaid rohkem selles, et mis siis saab, kui ma uuesti tööle lähen? Kuhu ma tööle saan? Äkki ei ole enam nii normaalset/tasuvat tööd võtta? Praeguste töötute pealt ju näha, et rohkete pakkumiste sees otseselt keegi ei suple.

          Ja kui kohe sel hetkel, kui olen otsustanud pärast pausi uuesti tööle minna, ma tööle ei saa, võib juba tekkida nõme olukord. Olgu, nälga ei jääks, mees ju käib tööl, aga see poleks jätkusuutlik olukord. See on põhiline põhjus, miks ma kunagi ei tuleks töölt ära enne, kui mul on teine koht olemas. Kui just ei pakuta töölt pika pausi võimalust (mitu kuud palgata puhkust või muu korraldus, mis jätaks lepingu kehtima).

          • Täiega hirmutav 😀 Mul sama, aga vb see tunne, et ma saaksin seda teha (ja pärast vaatab edasi) polegi üldse ratsionaalne või seletatav.

          • Mina võtaks vist aja maha ainult siis kui see oleks väga väga vajalik (näiteks oleks läbipõlemisoht vms tervislik põhjus) või… ma ei tea, ei võtakski vist.

            Mul on muidugi, sarnaselt sinule, igasuguseid “mis siis kui?” küsimusi, mis mind öösiti seejärel üleval hoiaks, nii et niisama ma tööst ei loobuks. Vähemalt mitte enne kui jätkuplaan oleks olemas ja 100% kindel.

  3. Tead kui hea on lõpuks lugeda blogi, mis kirjutab nagu sinu elust. Praegusel.blogimaastikul hakkasin end juba veidrikuna tundma:) aga ma polegi üksi. Keegi veel on jalad maas ja mõistus selge 🙂

    • Ma ootan sinu postitust samal teemal, nii et avalda ikka ära 🙂

  4. Mul on GoWorkABitis konto. Selle ajaga on tulnud üks selline pakkumine, kuhu soovisin kandideerida, mingi trükkimistöö, asukohast sõltumatu, aga millegipärast ma ei saanud kandideerida, süsteem ütles, et sorry, vist juba leitud inimene või siis tegeletakse sellega. Tallinnasse on seal kõvasti rohkem tööotsi muidugi ja päris öötööd või füüsiliselt kurnavat asja ma ei tahaks ka, aga üsna keeruline tundub see lisatöö leidmise asi.
    Seda tahtsin ka küsida, et miks see eraldi kogumiskonto parem on? Teenib seal märkimisväärset intressi? Mul seisavad säästud tavaarve peal lihtsalt.

    • Säästukontosid pakuvad intressidega ka. Mingi selline, et oma raha kasutamisele on teatud piirangud (korra kuus saad tasuta raha liigutada, ülejäänud korrad tasulised vms) ja selle eest teenid sandikopikaid intressi. Mõttetu.

      Mul on tavaarve, aga ilma kaardita, nii et kuutasu puudub. See on hea selleks, et siis ma saan iga kuu jäägid silma alt ära kanda ja näen täpselt, palju jooksvalt kulutanud olen. Muud kasu ei ole.

Trackbacks

  1. Rahamajandusest – Kuidas kasvatada inimest?

Kommi

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: