Näpistage mind

See hetk, kui sa oled kõigi töiste tegemistega värskelt järje peale jõudnud ja avastad, et nüüd võibki puhkus tulla – ohhhh! See on päris hea tunne.

Seda, et puhkus kestab ainult kolm tööpäeva, ei pea liiga kõvasti kaagutama. Ja seda, et homme on vaja ka veel tööle minna, lihtsalt oma lisatööle, no see on üldse kõrvaline. Ja et isegi puhkama lennates tuleb arvuti kaasa võtta, sest lennukis on vaja üks artikkel ära kirjutada – no mis me sellest üldse hakkame mainimagi. Nii et ma nüüd ei teagi, äkki peaks mind näpistama hoopis selle eest, et mu esimene oli lause lausvale, et mitte -lollus öelda 😀

Ma olen alati olnud see, kes arvab, et oma reisist ei pea ilmtingimata sotsiaalmeedias kohe kõva häälega rõkkama. Kuniks ma eile nägin üht meemi, mida ma enam üles ei leia. Seal oli tviit stiilis Travel without announcing it on Facebook. Ja vastutviit, et oot, mis sa mõtled, et ma limpsin kusagil saarel kokteili ilma, et ma sellest heiteritele teada annaks? Unustage ära! Ja selle kandi pealt vaadates ma hakkan asjale isegi pihta saama.

Seega, heiterid, ma sõidan pühapäeval saarele kokteile limpsima. Sööge seda!

Õnneks muidugi mul ei käi ainult heiterid siin lugemas. Hihi.

Üldiselt olen ma viimased ma ei tea mitu kuud juba niimoodi tööd lõhkunud, et ma ise ka ei usu. Mitte et mul oleks kellegagi võrrelda. Kui töötaksin ettevõttes, kus mul oleks samaväärset tööd tegevaid kolleege, siis ma saaksin end kellegagi kõrvutada. Et mitu e-kirja sa sel kuul kirjutasid, aga mitu artiklit, ja mitme veebi tekstid? Ja nii edasi. Siis ma näeks, kas ma päriselt ka teen palju või mulle ainult tundub nii. Võib-olla teevad teised veel rohkem? Mulle igatahes tundub, et ma teen palju, sest mõnikord mul aju kärssab õhtuks täiesti läbi. Niimoodi, et pea hakkab valutama. Siis ma pean kiiresti töötamise lõpetama ja asuma aju puhkama. Teate, kuidas ma aju puhkan? Ma käin näiteks Kroonikat lugemas. Avan nende veebi ja vaatan, kas seal on midagi ajukat lugeda. Kõik mind ei huvita. Näiteks kui “kellegi pere täienes armsa liikme võrra”, jääb see lugu minust lugemata. Mind ei huvita, kui võõrad inimesed endale kasse või koeri võtavad. Aga kui keegi on lahku läinud või kellestki pannakse palja tagumikuga pilt portaali esilehele, siis seda ma vaatan küll. Hästi verejanuline minust. Aga nii ma pead tuulutan. Lülitan korraks ennast täiesti teisele lainele ja ainult siis saan pärast veel uuesti töölainele tulla, kui vaja.

Päris hirmus oleks kuulus olla, mõtlen ma alati, kui ma neid lugusid loen. Kohe, kui kellelgi mingi suhe tekib, tahetakse sellest ju kirjutada. Siis vastarmunud annavadki intervjuu, räägivad, kuidas nüüd just parasjagu ongi SEE õige. Kuidas kohe oli õige tunne, täiesti teistmoodi. Või siis rajatakse koos kodu, lubatakse piltnik tuppa, millest avaldatakse suur galerii ja asjaosalised räägivad kõrvale, kuidas kõik on nii ilus ja roosa. Aga paar või mõni aasta hiljem tuleb juba uudis, kuidas see kõik lõppes. Kõik need uhked pildid kihlasõrmusest koos ootusäreva teatega kustutatakse kontodelt. Mul noore inimesena oleks sellega üsna raske toime tulla olnud, sest just noored on tihtipeale need, kellest selliseid lugusid tehakse. Näha enda naiivsusest särtsuvat intervjuud hiljem, kui asi on lootusetult katki läinud… Ja kuidas neid artikleid vanuse kasvades aina juurde tuleb. Lõpuks on sinust juba 4 artiklit, kus sa muudkui kirjeldad oma suurt armastust, mis on see õige. Ei tahaks.

Kuigi mis see blogigi lõpuks teistmoodi on. Meil on siin ka oma ringkond, kelle puhul me teame, kes on suhtes, kes pole. Ja kui kellelgi suhe lõpeb, siis ühel hetkel tuleb sellest ikkagi juttu. Ainus vahe on see, et oma blogiringkonna sõbrad ei tunne kahjurõõmu, ei hõõru rõõmust käsi, kui info pudeneb. Kuigi eks oma heiterid ole kõigil. Millegipärast on sageli nii, et kui kellelegi saabub blogisse pikemalt kestev vaikus, siis on ta kas lahku läinud või, vastupidi, suhet alustanud 😀

Aga ei, mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, sest mul isiklikult pole siinkohal teemasse rääkida. Ma tahtsin tõesti tulla siia rõõmustama, et ma sain kõigi tööasjadega ühele poole ja saan alustada oma mõnepäevast puhkust. Kui mõnikord kaasneb puhkusega ka veidi stressi, sest lennujaamas ei tea, kuhu täpselt minna ja kus pärast täpselt bussi pealt maha tulla, kus hotell on, siis sõites kuhugi, kus sa juba mitu korda käinud oled, on jumala stressivaba. Lihtsalt istu lennukile, mine, limpsi kokteili ja naudi päikest. Ootan juba!

18 kommentaari

  1. Mae

    Hea postitus, aga lõpp läks jamaks. Ma kujutasin ette, kuidas sa viimases lauses teatad, et see saar, kuhu sa kokteili limpsima lendad on… näiteks Hiiumaa. Et nagu alguses kütad kadedust üles ja siis tuleb põmaki! mingi külm ja porine võsavaheline kohalik saareke 🙂
    Head puhkust!

    • Dääm, see oleks hea olnud jah 😀 jätan suveks meelde haha

  2. Puhka minu eest ka !!! Päikest ! ☀️

  3. Aga mis saar see on, kuu aint paarika päevaks lähed? Kik saared on ju nii kaugel, et sinna lendab juba pool päeva. Või on mul mõni soe saar kahe silma vahele jäänud. Kui see siis Hiiumaa ei ole 🙂

    • Vabandust, vigane sai: kuhu, paarikS, kõik.

    • See on Malta :p enam ei mäleta, mitu tundi lendas, aga otselend ja hea üks sutsakas ära käia. Päike seal igatahes juba paistab. Päevitada veel ei saa, aga kuu lõpus peaks seda ka saama, siis lähen uuesti.

      • Ahjaa, Malta läks mul täitsa meelest. Ja Korsikale vist saab ka tervet päeva lendamata :-). Tekkis kohe huvi uurida, kuidas siit Maltale saab. Endal pika töölennu väsimus veel välja puhkamata 😦

  4. Bloody mary

    Praegu peaksid sa kaltsu võrku ukrainlastele punuma oma puhke ajast, mitte lendama ega alkot tarbima kuskil saarel. 🙂

    • Aa ei, mulle meeldib lendamine ja alko rohkem.

      • Bloody mary

        Eks ta siis ole puhtalt emotsionaalne viis ennast aidata. 🙂

        • Võid uskuda, et pole aitamine. Puhas nauding 🙂

          • Bloody mary

            Nagu selline tunne kui lasteaias keegi sai esimest korda välismaa roosat nätsu, siis puhus roosasid mulle, et kõik ikka päriselt aru saaks kui väärtuslikuks ja tähtsaks ta muutunud on. Pealkiri vähemalt jätab sellise maigu. See on nõuka aja mõttemall. 🙂

            • Ja sina läksid liimile, kukkusid kohe manitsev-ämmalikult toksima 🙂

              • Bloody mary

                Kas just mina, aga Bloody Mary`s kes kannatab uudistest tekitatud otsese sõjaärevuse all võid tekitada erinevaid kummalisi emotsioone, mis on tingitud säästmisest ja ellujäämisest sõjalisel ajal. 🙂
                Peaasi et nafta lendamise ajal otsa ei saa.

  5. Ma lähen maikuu alguses Maltale peesitama ja ausalt öeldes ei jõua ära oodata! Kokteilid, päike, meri … Mmmm. On sul seal soovitada mõnda eriti head baari?

    • Kõlab hästi!! Siis on juba mõnusalt soe :)) kus kandis sa ööbid? Siis oskan ehk midagi välja pakkuda.

      • Ööbin Sliemas, aga kuna plaanis on ka mööda saart ringi liikuda, siis sobivad kõik asukohad. Mõtlesin, et kuna oled seal mitu korda käinud, äkki on tekkinud mõni kodubaar 🙂

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: