Teistest inimestest blogimine
Seda teemat on aegade jooksul ette tulnud varemgi. Aga nüüd uuesti tuli Katarina blogis, kui üks tundlik troll plärtsatas miskit stiilis “ei julgegi midagi rohkem öelda, siis sõimatakse kohe seaks”. See väike lõim jõudis otsaga postituseni, mis arutles teemal, kui normaalne või ebanormaalne on oma kaaslasest blogis kirjutamine.
Mulle tundub, et selle tundliku teema osas reageeritakse räigelt üle. Kas tõesti siis keegi arvab, et kui oma kaaslasest midagi kirjutatakse, siis see võrdub räige alasti kiskumise ja teise kõige intiimsemate mõtete avaldamise ja analüüsimisega? See ei ole ju kaugeltki tõsi. Ma ei tea ausalt öeldes ühtegi inimest, kes seda teinud oleks. Samas ei tee paljud blogijad saladust, et neil on kaaslased ja aeg-ajalt poetatakse ka nende kohta mõni sõna. Ma isegi ei tea ühtegi blogijat, kes sellega kuidagi piinlikult üle piiri oleks astunud ja kelle kaaslase asemel ma olla ei tahaks. Te teate? Sest kui te ei tea, siis ma ei oska arvatagi, kust võtavad kaaslased, kes endast kirjutamise ära on keelanud, üldse ettekujutuse, et neist blogimine on kindlasti üks õudne, hirmus ja alandav asi.
Me oleme blogide vahendusel teadlikud päris paljude blogijate kaaslaste nimedest, sageli ka ametitest. Me saame lugeda, kuidas mõni kaaslane mõnikord midagi naljakat ütleb. Või teeb. Ja ma hästi ei kujuta ette, kas kõik need blogijad, kes on saanud kaaslaselt veto, käivad iga rida, kus elukaaslasest/abikaasast poole sõnagagi juttu tuleb, enne kooskõlastamas?
Imelik ju?
Need inimesed, kelle blogi mina loen, on kõik nii normaalsed inimesed, et ma hästi ei kujutaks ettegi, et nad võiksid oma lähedasest kirjutades niimoodi liiale minna, et lähedane vihastuda võiks. “Minu poeg käis Tartu Ülikooli sisseastumiskatsetel ja teda ei võetud vastu.” – kas see lause on juba poja privaatsuse rikkumine ja poeg võiks selle peale pahandada? Või kas lause “Pidin eile õhtul ise sünnipäevalt koju sõitma, sest mees oli juba kaks õlut ära joonud” on ka selline õudselt kole ja mõnitav, et seda ei tohiks kirjutada? Või lause “Mul on selja taga raske lahutus, sest mu abikaasa pettis mind”, eeldusel, et see vastab tõele?
Minu elukaaslane mulle vetot pannud ei ole. Ta ei ole kordagi öelnud, et kle ära minust siis kirjuta, eksju. Ta teab, et ma olen piisavalt normaalne, et mind ei pea keelama. Meie sügavisiklikke teemasid ma nagunii avalikus blogis ei lahka. Kuigi kui miski minu hinge suhte teemal kriibiks, siis üldarutlevaid postitusi ma kindlasti teeks. Aga lahkaks seal oma mõtteid, hirme ja probleeme, mitte kellegi teise omi. Mulle tundub, et see on kirjutamata reegel, mida ei pea isegi eraldi välja ütlema.
Deitimise perioodil kellegi blogisse sattumine saab ju nagunii juhtuda täisanonüümselt. Mis erilist salajast siseinfot annab mulle see, kui ma loen näiteks Katarina blogist, et ta käis kohtumas ekreiidist tüübiga, kes ütles, et naised on meeste alamad ja neegrid ahju? Ma muidugi mõistan, et kui see mees ise teab, kes ta on ja kus ta käis ja mis ta ütles, ning avastab hiljem sellise postituse ja tunneb oma sõnade pärast piinlikkust, siis ta saab jah vihaseks, et wtf, miks sa kirjutad minust, ma pole lubanud. Aga see on abstraktne jutt ja juhtumikirjeldus, mis ei anna üldse võimalustki meil, lugejatel, ekreiidile päriselus nägu ja nime külge pookida, mis tähendab minu jaoks seda, et antud postitus ja tekst kuuluvad 100%-liselt Katarinale ja tal ei ole kohustust teiselt poolelt mingit luba küsida. Seni, kuni tegelased ei ole reaalselt äratuntavad, ei tohiks ühelgi inimesel, kellest kirjutataks, kobinat olla. Jah, ma saan aru, et kui kirjeldatakse juhtumit, kus tegelane käitus naeruväärselt, inetult, labaselt vms, põhjustab see talle piinlikkust, aga see tema sisemine piinlikkustunne ei peaks andma alust teksti internetist eemaldamist nõuda.
Mul oli ka vanasti selline blogi, kus ma kirjutasin oma kohtingukaaslastest ja huviobjektidest lähemalt, aga mitte kunagi pärisnimega kujul “Martin Maasikas”. Ma panin üldisemad nimetused. Et tekiks lugu ja narratiiv. Kui ma oleks sel ajal kohanud printsi valgel hobusel, kes oleks mu jalust niitnud, mind austusväärselt kohelnud ja käitunud nagu üks täiesti normaalne soliidne inimene, siis poleks tal olnud kordagi põhjust kahelda, et ma võiks temast midagi kohatut kirjutada. Kahtlema kipuvad ikka need, kes pärast oma nõmedust must valgel välja ei kannata. Seetõttu paneb mind isegi imestama, kui väga normaalse blogija väga normaalne mees/naine endast kirjutamise kategooriliselt ära keelab. See on ju selge, et midagi kohatut nagunii kirja ei läheks – kirjutajal endal on ju ka filter olemas.
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Oli kunagi endal ka üks blogijast silmarõõm, suhtest asja ei saanud (aga kõik toimus sõbralikult ja tsiviliseeritult, kumbki nõmedalt ei käitunud) ning ausalt öeldes oli küll päris vastik tunne leida hiljem ta blogist mürgiseid kommentaare enda ja oma tegemiste suunas. Selle kogemuse pinnalt blogijast potentsiaalne kaaslane teeks mind esialgu ettevaatlikuks küll. Aga eks siin ongi palju erinevaid toone ja kombinatsioone nendest filtritega ja ilma kooslustest…
MeeldibMeeldib
Võib-olla oli see inimene lihtsalt nõme mees? Või liiga noor? Või jäi mingi okas hinge? Või ammutas ta päriselust inspiratsiooni ja tootis teadlikult reaalsusele mittevastavat sisu, et lugejaid lõbustada?
Kunagi aastaid ja aastaid ja aastaid tagasi oli ka üks meesblogija, keda ma mäletan. Sõitis oma sõnul Porschega ringi ja vedas enda linnapiiril asuvasse uhkesse majja põrutamiseks tibisid. Ise sihtis muidugi ilusaid ja edevaid tsikke ja siis nurises, kuidas kõik on raha peal väljas. See oli nii meelelahutuslik, isegi kui sellel tegeliku eluga midagi pistmist polnud. Kahju, et ta ära kadus 😀
MeeldibMeeldib
Ja siis?
Vabandust, aga E ebameeldivustunnet pisendada ja jorsile vabandusi otsida (“sisu tootmine” veel kõige hullem neist / no mis kuradi sisu !) riivab minu õiglustunnet väga.
MeeldibMeeldib
Kas jäi mulje, et ma õigustan nõmetsemist? Ma üritasin leida mingeid põhjusi, miks inimene nõmedalt käitus. Nõme inimene pole nõme sellepärast, et ta on blogija ja blogijad nii käituvadki oma kaaslastest kirjutades. Nõme inimene on nõme inimene, lapsik ja ebaküps. See konkreetne isik juhtus ka blogima.
MeeldibLiked by 1 person
Ei, ei jäänud selline mulje.
Ma nii loll ika ka ei ole, ma arvan.
Aga m6istan soovi m6ista.
MeeldibMeeldib
Ei, mu elukaaslane ei kirjutaks blogisse, et eile õhtul olin joonud kaks õlut ja seepärast ei saanud ma rooli istuda. Seda seepärast, et võib-juhtuda, et:
a) keegi helistas mulle ja palus avaldada arvamus, teha otsus vms. ning alkoholi tarbimise asjaolu võib tekkitada küsimusi, et kas ma oleks teinud teise otsuse kui ei oleks tilkagi võtnud?
b) sellest kuuleb kolleeg kellega ma olen hakanud vältima saunaõhtuid, kuna ta on joobes peaga nii tüütu, aga vabanduseks olen öelnud, et ma ei tarbi praegu alkoholi ja pidudel ei käi
c) sellest kuuleb sõber kelle kõnet ma eile vastu ei võtnud…
jne. jne. jne. Tundub, et blogijad on väga enesekesksed inimesed, kes ei saa aru, et maailmas on absoluutselt kõik omavahel seoses. Kui nad ei blogi 100% anonüümselt, siis kõik mida nad räägivad oma elukaaslasest on see kõik avalik kogu maailmale. Lihtsalt tuleb osata seoseid luua. Ma ei ole kunagi ühelegi blogijale öelnud, et ära minust kirjuta, vaid võtnud alati plaani vaikselt ennast tema elust välja lülitada ja teda üritustele mitte kutsuda. Ei meeldi kui väikesed ajakirjanikud neid sündmusi kajastavad. Kui elu on privaatne, siis see on privaatne. Ühtelegi blogijale ei tohi järsult öelda midagi või teda lausa keelata. Tuleb lihtsalt vaikselt taanduda.
MeeldibMeeldib
See on juba veidi overkill, mumeelest. Nooh ja kui kuulebki … who cares? Kuigi mul oleks raske kujutada olukorda, kus üks kolleeg sosistab teisele: “Kuule, tead, ta just ütles, et ei tarbi peaaegu alksi ja kujutad sa ette, ta mees kirjutas blogis, et naine oli joonud KAKS õlut. Kaks õlut, saad aru …” Lisaks ei kvalifitseeru 2 õlut minu maailmas selliseks alkoholikoguseks, mis takistab adekvaatsete otsuste tegemist. Ma ei arvaks kedagi oma elust välja, kui inimene meeldib, ikka pigem ütleksin, viisakalt muidgi, mitte järsult, et saaks ehk nii, et ma blogis ei figureeriks.
MeeldibLiked by 1 person
Sa keskendusid liialt ühele näitele ja selle detailidele (kui palju õlut on palju jne.). Asi on põhimõtteline, et kas on kalduvus teise inimese privaatset elu teistele jagada või ei. Ja blogijat manisteda kindlasti ei tasu – keelatud vili on magus. Kes ajakirjanikega rohkem suhelnud on see teab, et kõige hullem asi üldse mida teha saab on tal paluda mitte kirjutada. Siis läheb asi lappama. Endal peab nii palju oidu olema, et ei anna võimalust/infot enda asjadest kirjutada ja vaikselt taandud.
MeeldibMeeldib
Mina olen ajakirjanik olnud ja omalaadseid reportaaže teen siiani. Küll mitte seltskonnaajakirjandust, aga siiski ajakirjandust. Sa kasutasid ka seda sõna, seega eeldan, et sinu kommentaar käis laiemalt ajakirjanike kohta. Ja ei – seda ei saa öelda, et kui ajakirjanikule öelda, et ära kirjuta, siis läheb lappama. Siis ta lihtsalt ei kirjuta.
MeeldibLiked by 1 person
Minuga on elu jooksul tehtud täpselt kaks intervjuud seltskonnaajakirjadesse, sest lapsendasin lapse. Mõlemal korral ütlesin ajakirjanikule, mida ma ei sooviks seal näha ja nii ka lugu kirja sai. Nii et ma ei saa öelda, et ajakirjanik saab ainult hoogu juurde, kui paluda mitte kirjutada. Viisakus, vastastikkune usaldus ja lugupidamine on kõige aluseks. Kui seda pole, siis pole midagi parata.
MeeldibLiked by 1 person
Mina ole kokku puutunud teistsuguste ajakirjanikega, ja mitte üks kord.
Aga loomulikult tulebki valida, keda kirjutama lasta. Alati saab ka keelduda, jäädes siis s6ltuma ajakirjaniku kujutlusv6imest.
MeeldibMeeldib
Ma siin ei saa üldse kaasa rääkida, kuna ma ei ole kunagi ühegi artikli subjekt olnud. Saan rääkida sellest, milline ajakirjanik ise olen olnud ja milliseid tean (ma osasid tean, õppisin nendega koos).
MeeldibMeeldib
Keerulisemad vaidlused (ei puuduta suhteid) ja nendest kirjutamine on teine kord ajakirjanikele pisut ülejõu käivad ülesanded. Paar artiklit ilmselt igavesti üleval ja mõne aastase intervalliga ikka küsitakse mu käest, et miks ajakirjanik kirjutas sellest just nii, selgita! Viimane kord saatsin inimese ajakirjaniku juurde. Ütlesingi talle, et tead ma selgitasin talle omal ajal mitu korda kuidas asi on, aga ajakirjanikul tekkis ikka mingi sisemine tahe asjast teisiti kirjutada ja lisada detaili millest ma ei soovitanud kirjutada, sest see segab vett ja on kinnitamata kui fakt. Aga no ju siis tundus äge ja teeb loo huvitavaks. Karistuseks saadan küsimuste esitajad ajakirjaniku juurde, tema kirjutas ja andku ise selgitusi. Kasvõi 15a hiljem! 🙂 Me kõik oleme lihtsalt inimesed ja ei ole see ajakirjanik ka mingi imeloom – sisemised deemonid/kiusatus oma asja “ägedamalt” teha. Ja nõustun kunagi kuuldud väitega, et igas artiklis on alati 20% tõtt, võib ka rohkem olla – oleneb lihtsalt ajakirjanikust. Kui aga tegemist on valdkonnaga mille osas ajakirjanikul teatud baasteadmised puuduvad, siis ka parima tahtmise korral kipub välja tulema rabe värk. Näide: Spordiajakirjanik kirjutab artikli majandusest.
Ma olen selles mõttes blogijateg nõus, et enda puhul võid kirjutada millest tahad, aga inimesed kes on ühel või teisel moel tuvastatavad läbi Sinu isiku – see ei ole õige asi. Kunagi varasemalt kirjutasin ka ise teatud teemal ja ikka päris palju, isegi mingeid töid tellimuse peale teinud (tellitud teemad), aga minu jaoks oli reegel, et mul ei ole õigust mitte kellegi teise eraelult isikustatult katet maha tõmmata. Mingi aeg enne oma praeguse elukaaslasega tutvumist elasin segast elu ja tõmbasin ringi ning siis sattusin ka suhtlema ühe inimesega kes põhimõtteliselt pani jooksvalt kogu oma elu netti üles… Ütlen nüüd järgmise kalambuuri… minu arust on see kõigele lisaks täiesti ebaprofessionaalne. Ja eks sealt edasi läkski nii, et õppisin ennast isiklikul tasemel neist ennetavalt ja pehmelt isoleerima. Jah, see sisaldas alati peotäis valesid. Et tema ei tunneks ennast haavatuna ja mina pääseks eemale ilma suurema konfrontatsioonita. Muidu toredad inimesed, aga siis see nende õigus kõigest enda ümber toimuvast rääkida – seda seostatakse lausa inimõigusega. Aga inimesed kes on tema ümber, neil polegi õiguseid? Lapsed? Puht teoreetiliselt ei saa lapsed endast kirjutamiseks õigust andagi enne oma 18.a. eluaastat, sest nad ei mõista selle loa tegelikku sisu!
MeeldibMeeldib
Veelkord, et ega mina ei teagi ühtegi blogijat, kes oma kaaslasest kirjutades piire ületaks ja kirjutaks asju, mis on nii öelda too much information. Ma loen ainult normaalsete inimeste blogisid ja seda probleemi ei ole ette tulnud.
Samuti on minu blogikogukond eranditult ebakuulsatest koosnev. Kellestki neist pole artikleid ilmunud, sellepärast ei ole ka tuttav olukorraga, kus ajakirjanikud ja paparatsod peale passiks ja hirmsasti nuhiks. Võib-olla selliseid kuulsaid blogijaid ja nende kuulsaid kaaslasi on, aga mina neid ei loe. Nii et võtan sõna ainult tavalise inimese ja blogija seisukohast.
Saan aru, kui sinule on mingitel põhjustel see blogis figureerimine (ka kõige süütumal kujul) valukoht ja sa distantseerid end blogijatest. Vähemalt suhete valdkonnas. See on okei, seda enamik blogijaid ise ka ütleb, et kui nende kaaslasele oleks blogis nimetatud saamine kindel ei, siis sellise inimesega nad koos olla ei saakski. Kõlab ju nagu win win. Üks ei saa olla sõnagi kirjutamata, teine aga ei saa kannatada ühtegi mainimist. Need inimesed pole üksteise jaoks sobivad.
Aga inimõigustest rääkides siis ma ausalt tõesti tunnengi, et mul on õigus kirjutada, millest ma ise tahan. Endast, oma sõpradest, tuttavatest, juhtumitest ja mõtetest. Ilma kellegi usaldust reetmata (salajutte ja tundlikke teemasid puudutamata) ja kedagi äratuntavalt kujutamata. Ma iga inimese käest ei lähe küsima, et kle kas ma tohin mainida, et käisin eile ühe sõbraga kinos, kui see olid sina (mis siis, et ma nime ei mainigi). Keegi ei saa minu mõtteid kontrollida ja minu eneseväljendust takistada.
MeeldibMeeldib
Oligi ju ainult üks näide, see õllega :-). Ma olen laias laastus nõus, et ei tohi jagada, aga samas usun siiski kokkulepetesse, kes ei taha, seda ei puudu, kes lubab, läheb vahel jutu sisse. Kuna mu poeg ei taha, siis ei jaga tema elu, aga vahel, kui meil mingi naljakas vestlus on välja tulnud või mingi seik, siis tohin. Nimetan teda muidugi ka alati lihtsalt poeg, mitte täisnimega. tütrel seevastu pole lugu, tema on avalik naine :-).
MeeldibMeeldib
Ikka taandub siis asi selleni, et ei tasu keerutada-valetada vassida ja siis ei häiriks selline blogis paljastamine…
MeeldibLiked by 1 person
Loe nüüd mu varasemad näited uuesti mõttega läbi. Kas nende kõigi puhul oli tegemist keerutamise-valetamise või vassimisega? Elu ei ole nii lihtne nagu blogijad ette endale ette kujutavad. Kui te kasvõi korrakski töötaks pangas ja vastava töölepingu koos lisadega sõlmite, siis hakkate mõistma kui palju erinevaid tahke on väga erinevatel küsimustel. Ja elukaaslane on keegi, keda peaks saama 100% usaldada ja kes mingi tundepuhangu hetkel mingit jama korda ei saadaks – ei oma blogis ega muudes vestlustes.
MeeldibMeeldib
a:) a ära tee siis otsust, kui oled alkot tarbinud. Või kui mõtled, et suva, siis olgugi suva, olenemata, kas keegi saab teada või mitte.
b) kolleegi saunaõhtuid saab ka ausamalt vältida vast? Ma ise ütleksiki, et tahan üksi olla sel õhtul nt, mitte ei hakkas mingit iba alko kohta ajama.
c) mis sõber see on, kes ei võta sõbra kõnet vastu?
MeeldibLiked by 2 people
Just, blogijaga ei vaielda. Tal on alati õigus. Põhimõtteliselt nagu jumala asemik, sest ta teab kuidas on õige ja mis vale ning mida käsitleda vassimise ja valetamisena.
Seepärast ongi alati lihtsam taanduda ja mitte alustada võitlust, seda ei ole võimalik võita.
Paraku ongi elu täis valesid ja tihti ka ilusaid valesid. Algab see silmakirjalikkus juba üsna noores eas kui meid tehakse tuttavaks jõuluvana ja päkapikkudega.
Aga jah, blogijal on alati õigus. Ajakirjanik siiski kaalub vahel varianti, et võib-olla siiski ei ole.
amen.
MeeldibMeeldib
Ei ole väitnud, et ainult minu vaatenurk on õige, proovin lihtsalt mõista, miks on inimestel lihtsam/mugavam mõelda välja ilusaid valesid, kui aus ja otsekohene olla.
MeeldibMeeldib
Sellisest asjast oled midagi kuulnud nagu diplomaatia ja poliitika.
Seda esimest rakendatakse ja sõpruses ja pean lugu sellest kui sõber on minuga viisakas ja suurest aususest ei kalla kogu pange seal leiduvaga minu lauale.
Teisega on lugu nii, et väljaspool kodust elu tuleb väga tihti tegeleda lisaks diplomaatiaga ka poliitikaga. Leiad probleemsetes olukordades vastused ja vabandused mis lahendavad olukorra. Jah, oma lapsega ja elukaaslase ja sõpradega saab suures osas aus olla, aga muud inimesed kellega me võib-olla ei soovi suhelda, aga oleme sunnitud erinevatel põhjustel suhtlema – tuleb leida sobivad selgitused/vabandused.
MeeldibMeeldib
Miks nii isiklikult v6tta?
Kedagi ses l6imes osalejaist ei ole ju näiteks toodud, st nende blogi sihikule v6etud.
MeeldibMeeldib
Ei saa kahjuks nõustuda, et elu on täis valesid. Kõigi elud ei ole, nii et ära üldista. Eks me kõik ümbritse end inimestega, keda me mõistame paremini ja kellega sobime paremini suhtlema. Kui luiskaja tunneb, et ma olen talle ohtlik ja minust tuleb eemalduda, siis olgu nii. Parem meile kõigile.
MeeldibLiked by 2 people
Vabandust, kommentaaru sattus valesse kohta, st eelmise kommentaari alla.
MeeldibMeeldib
On igasuguseid kohti, kus töötades sõlmitakse lepinguid kõikvõimalike lisadega. Meil näiteks on sotsiaalmeediaga suhtlemise reeglid. Küll tahaks lustakad lugusid töökohast rääkida, AGA … Ja muuseas, kõik blogihad ei ole eluülikooli haridusega lihtsameelsed, nii et “elu pole nii lihtne kui blogijad ette kujutavad”, on põhjendamatu, kergelt snoobitsema kalduv üleolek :-). Ja ilmselgelt identifitseerib enamik end ka mitmel muul moel, kui blogijana. Lihtsalt remargi korras.
MeeldibLiked by 2 people
See, et kellegi blogis aetakse näpuga järge, tehakse mingeid märkmeid ja peetakse logi, et kes, kus, mis kell ja kellega, ei ole normaalne. See kõlab mingi liigi perverssusena. Ja hirm, et keegi sinust üldse nii sügavalt huvituks, on rohkem kah paranoia. Ei huvita tavaline blogija kedagi nii süvitsi, et asuks lausa tervet perekonda jälitama.
MeeldibLiked by 2 people
Ma ei julgenud paranoia välja öelda, aga tahtsin küll.
MeeldibLiked by 1 person
Sama siin
MeeldibLiked by 1 person
Ei maksa taas liiga kaugele uhada. Kusagilt ei lugenud mina välja, et näpuga järge aetakse ja logi peetakse.
Pahatahtlikke või ekse on aga küll, kellele blogis kajastatav huvi pakub.
Näiteks juhul, kui lahutus on pooleli ja teise osapoole tegemistest blogi (kas tema enda või kellegi teise) kaudu silma peal saab hoida.
Inimhingedel on teatavasti ka tumedam pool.
MeeldibMeeldib
Kas see pahatahtliku eksi pealepassimine ja näpuga järje ajamine ei ole sinu meelest perverssusele kalduv? Sest minu meelest küll on. Ükski normaalne inimene sellise jamaga ei tegele. Ma tean küll, et selliseid on olemas. Ka minu hea sõbranna kunagi lahutas, pidas selle kõrvalt blogi (täiesti anonüümset sealjuures), aga ikkagi tema eks ajas selle blogi aadressi välja (kusjuures veel ebaseaduslikke jälitusvõtteid kasutades) ja siis käis lugemas, kullipilguga, näpuga järge ajades ja ajaliine kokku viies. Lollakas inimene.
Kui tegemist ei ole sellise kõrgendatud huviga isikuga (pahatahtlik eks), siis tavalised lugejad ja jälgijad lihtsalt ei tunne nii sügavat huvi, et täiesti süütust ja juhuslikust reast pahatahtlikke järeldusi teha ja mõelda, et oota, aga mida see inimene mulle ütles, et ta samal ajal tegi. Selline hirm on mu meelest ebaratsionaalne. Inimestel on enda eluga nii palju tegemist, et pole vaja karta, et keegi tavalisest suvalisest blogijast nii sügavalt üldse huvituks. Minul seda paranoiat igatahes pole, et kui keegi minu tegevustest, mõtetest ja isikust midagi teada saaks, siis oleks p*rse majas.
MeeldibLiked by 1 person
Jah, on muidugi perversne.
Kas jäi mu jutust kuidagi mulje, et ei ole? Taevanearm!
Aga neid, kes selle tõttu kannatada on saanud, kelle blogist lausa lõike on kohtus ette loetud, neid on ka.
Ma tean kahte. Sellest juba (minu jaoks muidugi, aga kellegi teise jaoks on see ikkagi liiga vähe, olgu, laske käia) piisab, et nii väita.
Ja need inimesed on kohutavalt ja ebaõiglaselt selletõttu kannatanud.
Ja just see on minu jaoks talumatu.
Olen jah brutaalne ja trambin praegu, aga ebaõiglus ja kitsarinnalisus ajavad mind ikka veel ahastama, kuigi püüan kogu hingest teiste läbielatud solki mitte endasse lasta, ja no vahel õnnestub, aga rohkem ajab siiski praegu vihasest sisisema ja nõelama.
Proua Apelsini blogis julgesin selsamal põhjusel piiksatada, et mõelgu teatud postituste puhul, kui väga isiklikuks minna, sest täna proua Poisipeale sain mina üsna silmapilkselt isiku tuvastatud, ja kui juba mina, täiesti kõrvaline isik, selle nii kergesti leian, on pahatahtlikel inimestel seda sama lihtne leida.
Ja needless to say, ligipääsu mul enam ei ole.
Samas, jumal tänatud, mu kommentaarid hakkasidki liiga ebameeldivateks muutuma.
Ja kui siin juba kommenteerimiseks läks, siis vabandan oma Katariina blogisse jäetud kommentaaride pärast (no pisut vale koht, eks) sest ehk need minu 5-6 Tinderimeest oma tagasisidega teatud määral selle teemapüstituse taga (ehk, kordan veel, ehk!) on.
MeeldibMeeldib
Kas su jutust jäi mulje, et ei ole perversne?
Jah, jäi küll, sest sa kirjutasid: Ei maksa taas liiga kaugele uhada. Kusagilt ei lugenud mina välja, et näpuga järge aetakse ja logi peetakse.
Mina räägin täiesti keskmise tavalise inimese tavalisest igapäevaelust, kes on muuhulgas ka blogija ja arutlen teemal, kas oma elukaaslast/abikaasat peaks tekstis kiivalt varjama ja temast täiesti neutraalsete, kellelegi korda mitte minevate faktide kirjutamist vältima või mitte. Mu seisukoht on, et selline paaniline hirm näha endast lauset “Mees käis kah eile minuga kinos “Terminaatorit” vaatamas”, on veider, ja ma imestasin, miks osad sellise asja ära on keelanud ja selle teema puudutamise peale konkreetselt leili lähevad 😀 Nimetades seda õudseks privaatsuse rikkumiseks ja ohtlikuks tendentsiks.
Sina tood sisse kriisis oleva isiku, kes kasutab blogi väga isikliku öökapipäevikuna ja paistab, et on avaldanud seal infot, mis võib kellelegi kurja teha vms. Ma kardan, et me räägime siin erinevatest asjadest. Minu puhul ei ole taolist hullunud fänni vaja karta, kuna mul pole selliseid. Aga ma saan aru, et hullunud fänne on olemas ja teatud eluetapis (kui käivad kohtuvaidlused vms) ja teatud isikute puhul (kuulsused) võivad nad ka blogi tõttu ohtlikuks muutuda. Mu jaoks on see siiski erandlik ja ei kehti ühe tavalise suvalise blogiva inimese blogi puhul.
Kas sa sellega oled nõus?
MeeldibMeeldib
Jah, muidugi, absoluutselt.
MeeldibMeeldib
Vabandan, ma jätsin oma ravimid võtmata.
Läksin täiesti endast välja.
Loomulikult ei ole 99% blogidest ja ehk 98% lugejatest mitte midagi pistmist minu välja toodud äärmustega.
Veelkord vabandan.
MeeldibLiked by 1 person
Ära muretse, ma sain aru, et sa läksid endast välja, sest see arutelu trigerdas mingid muud emotsioonid. Meie vahel on kõik korras. Kallistame! 😀
MeeldibMeeldib
Minu üks elukaaslastest kasutas ka kohtus mu blogis kirjutatut. Laused olid kenasti kontekstist välja kistud ja lisatud kuhu vaja.
kusjuures minu arvates nad rääkisid lasua endale vastu, kord, et kogu blogi on väljamõeldis ja siis vastupidi. Ma ei saanudki aru.
Aga kohus ei pööranud sellele osale kübetki tähelepanu. Ehk see oligi teiselt poolt ainult selleks , et kuidasi taustal minust arvamust mõjutada. Ei ma pole kohtueluga nii hästi kursis.
Slline on vähemalt minu kogemus.
MeeldibMeeldib
Aitäh!
Ja veelkord vabandan. Piinlik…
Kallistame 🙂
MeeldibLiked by 1 person
Ei pea olema piinlik, kõik on kõige paremas korras 🙂
MeeldibMeeldib
Teema, millega mina olen oma elus nii palju kokku puutunud… Kui ma veel nii-öelda anonüümne ja skandaalne olin, siis juhtus nii, et üks mees saatis mu minu blogi pärast põrgusse. Aga ma usun, et seal oli teemaks asjaolu, et keegi teine tundis ta minu blogist ära, kirjutas talle ja mehel polnud õrna aimugi, et ta varjunimega mu blogis eksisteerib. Nii et sellega oli kõik. Ja on veel olnud neid inimesi, kes on mu blogi sügavalt vihanud… Well, ma panin nad varjunimedega kõik oma raamatusse ega häbene seda üldse 😀
Minu abikaasat minu blogi ei huvita. Ma kirjutan nagunii väga vähe ja ta on algusest peale sellest teadlik olnud. Seega jah – eks see selline kahe otsaga asi ole. Mina lõpuks leidsin inimese, kes armastab mind koos mu blogiga ja see ongi kõige tähtsam. Juba sisetunne aimas head ja pärast aastast tutvust hakkasin teda pärisnimega oma blogis kutsuma – asi, mida ma mitte iial ühegi teise mehe puhul ei teinud. Mõnikord sa lihtsalt tead 🙂
Aa, seoses mu raamatuga ka. Kuna andsin selle Hooandja abil välja, siis kirjutasin paljudele oma eksidele ja silmarõõmudele, et nad ikka projekti toetaksid. Ja väga paljud tegid seda, kuigi teadsid, et nad on raamatus esindatud. Üks endine silmarõõm toetas mu projekti päris suure summaga, kuigi temast oli seal üks rida. Ta oli lausa solvunud, et miks rohkem temast midagi ei ole 😀 Samas oli ka üks mees, kes ütles, et ta toetab, kui temast seal ridagi pole. Ja ei olnud ka, sest meil oli väike flirt ainult. Aga kui ma oleksin leidnud, et ta on raamatusse kohta väärt, siis ma oleksin ta sinna ikka lisanud – nii et mind see väga ei morjenda. Inimesed on erinevad 🙂
MeeldibMeeldib
Iga kord, kui mõnda su kommentaari või postitust loen, Jaanika, pean jälle kiitma – sa oled oma eheduses ikka uskumatult äge! Sina tõesti üütled mida mõtled ja teed mida tahad, laskmata end ülejäänud maailmast morjendada, aga samas eriti kedagi riivamata. Niikaua kui inimesel on varjunimi, ei loe.
MeeldibMeeldib
Aitäh! 😊
MeeldibLiked by 1 person
Ma mõtlesin seda postitust kirjutades mitmetele blogijatele ja sina olid üks neist. Sa kirjutad praegugi oma mehest mõnikord üht-teist, aga see üks postitus, mis oli isiklikumal teemal (depressioon), olid sa ka mehega nõu pidanud ja luba küsinud, kas võib kirjutada, sest teema oli delikaatne. Väga normaalne suhtumine ja just seda ma mõtlengi. Mingeid igapäevaseid tavalisi asju kirjutada on täiesti normaalne, see ei tohiks nii suur asi olla, et peab luba küsima ja kooskõlastama. Aga kui üldse isiklikumatest asjadest kirjutada (mida juhtub kas haruharva või ei juhtu üldse), siis ongi okei, et peetakse nõu enne.
MeeldibLiked by 1 person
Tuleb kõik blogid muuta isikukoodi põhisteks. Muidu olete nagu trollid ja maksudest kõrvale hiilijad.
MeeldibMeeldib
Mis maksudest sa sonid muidu? 🙂
MeeldibLiked by 1 person
Ja Eestis on vist ainult paar blogijat, kes tõesti end sellest ära elatavad, teistel on blogi vaid hobi, mis ei too midagi erilist sisse. Mul pole isegi reklaame peal – seega 0 eurot tuleb mulle blogist. Aga ma ei ole kunagi end ka blogijana määratlenud. See on mu hobi, mõnikord ei kirjuta kolm kuud, aga siis jälle saab tihedamini kirjutatud. Ametilt olen ikkagi keegi teine ja need on 11 blogimisaasta jooksul muutunud, kuid blogi on ikka jäänud. Lihtsalt teemad on ka muutunud. Blogi on tasuta platvormil ja pole kavatsustki seda kuhugi mujale üle viia, sest… blogi on hobi.
MeeldibLiked by 1 person