Nepaal: hirmud vol 2

Päev 4

Nüüd olime jõudnud külla, kust tegelikult Manaslu rada alustatakse. Meie ring oli Manaslu ülemine rada, sellest ka paaripäevane esimene ots.

Kõik algas kenasti, isegi tõusu polnud kohe. Aga siis tulid järsku mitmed koskede ületused ja isegi sellised, kus vett selga purskas ja enda ette eriti ei näinudki. Püha Jeesus! Mõtlesin ma. Miks mind nuheldakse? Kuidagi läbi hirmuhigi sain üle. Aga üks koht oli maksimaalselt õudne. Teravatipulised kivid, mida mööda tuli oja ületada, olid täpselt ääre peal. Erki nägi seda, siis ütles kohe: sina kõnnid kividel ja mina lähen kõrval tossudega läbi vee, et sul käest kinni hoida. Märjad jalad pole mõnus, aga ikka parem kui oma elukaaslasest ilma jääda 😀 vot selline džentelmen on minu mees.

Üldse oli see koskede ületamine närvesööv ka sellepärast, et mitte alati pole ületamiseks korralikult läbi mõeldud kivisammude teekonda. Sa paned seal vabakavas. Vahepeal tuleb vette astuda, sest mingit kõrgemat kivi polegi. Aga kuidas sa vee sügavust hindad? Pole aegagi seista ja juurelda. Põmm põmm põmm üle ja tehtud. Mitte minu maitse järgi teema 😀 kosed rebisid hirmuhierarhias taas ette.

Aga edasi läks paremaks. Ikka rasked tõusud ja langused jne, aga õudsete koskedega oli ühel pool.

Siis jõudsime aga ühe suurema maalihkeni. No sellise, et muudkui kõnnid ja kõnnid ja teerada on hirmus kitsuke, kõrval otse alla sööstev kivilasu ja lõppu ei näegi. Kui jõuad nö kurvi tagant välja, siis avaneb järgmine vaatetäis maalihet. See võis olla ca 600-700 m pikkune lõik. Ma värisesin üleni seda ületades. Oma tasakaalu hoidmine on tehtav, aga 10 kg seljakott ju annab ka oma võnke sisse. Kui see lihe lõpuks läbi sai, siis mul lihtsalt pisarad voolasid. Mul läks mõni minut, et end koguda ja juhtunuga rahu teha. Et niimoodi reageerin siis mina kriisiolukorras – jään ellu ja pärast lähen endast välja.

See päev oli ka suhteliselt pikk. Aga kui giid meid õhtusöögilauas järgmise päeva osas briifis, siis see pidi tulema veelgi pikem ja…raskem.

Päev 5

Giid oli meile öelnud, et viiendal päeval ootab meid ees järjekordne maalihe. Tegelikult kaks. Üks hommikul ja teine pärast lõunat. Teine maalihe on pikem kui tänane ja ma tahan teile südamele panna, et kui keset maalihet tulevad vastu veoeeslid, siis palun hoidke kõik ühele poole, seina poole, sest muidu võib eesel su kogemata mäest alla lükata, rääkis giid. Kas see on vestlus, mille järel sa oled valmis magusalt magama heitma ja ootusärevusega uuele päevale vastu minema? Ma teiste kohta ei tea, aga minu jaoks mitte. Mu reisikaaslased seda ei teagi, aga ma reaalselt nutsin sel õhtul voodis ja Erki pidi mind tükk aega maha rahustama. Doktor Ülo tablett sisse ja jäin lõpuks magama. Sest mis see alternatiiv oleks? Tagasi minna ja läbida kõik need hirmsad kohad veel üks kord? Ei, aitäh 😀

Päeva alguses olin vapper. Esimene maalihe tuli nii ruttu kätte, et ma polnud jõudnud veel kartmagi hakata. Turnisin juba oskuslikult nagu vana šerpa ja ei kartnud. Eesleid ka vastu ei tulnud. Jess!

Tegime ühes külas pausi, et teed juua ja korra puhata. Üle saja aasta sai netti, nii et sain emale öelda, et olen elus ja kurta, kui hirmus on. “Kas teil julgestus ka ikka on?” päris ema. Ma naersin, et kle ega me ju mägironimist tee. Kõik ok, juba harjun.

Lõuna söödud, panime jälle ajama. Tuligi maalihe. Kalpsasin üle ja tundsin, et hakkan asjaga harjuma. Küsisin, et kas see maalihe oligi? Giid vastas, et ei….

Jõudnud tükk maad edasi, tulid meile vastu paar matkalist oma šerpaga. See, et keegi sulle vastu tuleb, ei ole tavapärane. Ringi käiakse ühtepidi. Mis lahti? “Maalihe on ja sealt edasi ei pääse. Kohalikud on mingi redelisüsteemi ehitanud, aga meie ei hakka eluga riskima. Liiga hull.” Öeldi meile. Mul polnud rohkem vaja, et ennast mentaalselt täis pissida. Ma ei taha edasi minna, loodetavasti me ei lähe edasi, mõtlesin. Aga giid tegi kõne teisele meie firma giidile, kes grupiga ees läks ja ütles torusse mhmh ja meile: edasi!

Esimene õudus oli üks pisike maalihe kose juures. Sinna olid pandud mõned saelauad, edasi tuli veits turnida. Teisel pool olid lehmad. Lõpetasid söömise ja jäid põnevusega vaatama, mis saab. Kas tulevad või löövad vedelaks?

Meie šerpa viskas koti maha ja talutas meid kõiki üle. Lehmad sõid nüüd huvitult edasi.

Adrenaliin oli maksimaalselt üleval. Mul polnud õrna aimugi, mis ees ootas. Ukerdasime edasi ja vastu tulevad järgmised mehed. Sorry, aga siit enam edasi ei saa. Redelid on ehitatud, neist veel kuidagi läheb üle, aga sealt edasi ei ole lootustki pääseda. Tüübid keerasid otsa ringi ja andsid Manaslu osas alla. Läksid vist Annapurna ringi tegema.

Meie giid haaras telefoni, kuulas teise giidi ära ja ütles: edasi, me proovime üle minna.

???????

Ja läksimegi edasi. Redeli juures võis oma koti ära anda, et šerpa toob ise üles, aga ma ei andnud. Vinnasin ennast redelist üles ja sain hakkama, jäin ellu! Siis tuli see raskem koht, kus tuli…. tegeleda kaljuronimisega. Miks ma enne ära sõnusin? Nüüd tõesti otsisid enda üles vinnamiseks kaljunukki, kust käega haarata ja kuhu jalg toetada. Oli siililegi selge, et kui siin midagi juhtub, ütleb kindlustus, et sa ei käinud rajal, seega kindlustus ei kehti. See maalihe kestis pikalt. See polnud selline kruusane ja lage. See oli tõeline loodusjõu demonstratsioon. Juured pahupidi, taimed ja puud katki, pinnas värske ja mullane. Tõesti põhjus, miks matk katkestada. Kuid meie murdsime läbi. Minu suurimaks päästjaks olid bambused. Pikki võrseid sai kasutada köiena, millest end üles vinnata või mille toel alla libiseda. Matšeetedega raiutud bambusetüükad olid samuti suureks abiks, et oleks millestki kinni hoida. Ilma nendeta ma ei tea, mis oleks saanud. Eks ma toetusin ka matkakepile ja kaljuseinale, aga bambus päästis mu päeva. Aitäh, bambus!

Saime giididelt ja šerpadelt kiita, et olime nii vaprad olnud. Hea tunne oli tõesti. Elus olla nimelt. Vot nüüd olid jälle maalihked minu jaoks kõige hirmsamad asjad siin maailmas 😀

Öö veetsime mingis majutuses, kus sai tasuta sooja duši all käia. See maius oli välja teenitud.

Päris põnev seiklus, mis? 😀 ärge muretsege igatahes, seni oli see päev kõige hirmsam ja seni pole hirmsamaks läinud. Samas mitu katsumust on veel ees. Näiteks 14-tunnine matkapäev kuru ületamiseks. Sinna on mõni päev aega, aga mina olen täna haige. Kõht lahti ja palavik. Hoidke pöialt, et ma saan terveks, sest nii glamuurselt kui see ka ei kõlaks, ei taha ma reisi lõpetada hädaolukorra kopterilennuga, vaid ikka omal jalal.

• Posted in: Uncategorized