Kasiino, imeline põrguvärav vol 2: Pokker

Mõtlesin järgmiseks kirjutada sellest, miks peab kasiinosse minnes ennast uksel ära registreerima, aga otsustasin ringi. Räägime hoopis pokkerist.

Oma eelmises postituses seda teemat ma peaaegu ei puudutanudki, sest see on lihtsalt nii lai teema ja vajab eraldi postitust. Eelmises postituses kirjutasin sellest, mis asutus kasiino on ja üritasin mõtiskleda selle üle, miks osadel külastajatel hasartmängurlusest sõltuvus võib tekkida, samas kui teised suudavad sellesse suhtuda nagu meelelahutusse, milleks kasiino tegelikult loodud on.

Üritasin pehmelt mõista anda, et kõik need inimesed, kes kasiinodesse by default jäägitu jälkuse ja põlgusega suhtuvad, on valel teel. Kasiino ei ole mängusõltlaste nukker kohtumispaik, kus kõigil on paha tuju ja silmad punased. Ma tahaks, et sellest napakast valearusaamast üle saadaks. Või kui kellelgi olnuks konkreetseid argumente, miks kasiino ikka kindlasti 100% läbi ja lõhki nii õudne paik on, siis oleks neid kuulda tahtnud. Kasiino on õudne, sest kasiino on nii õudne – sorry, see ei ole minu jaoks tõsiselt võetav argument. See on emotsionaalne purtsatus.

Kasiinos kindlasti on sõltlasi ka, aga sugugi mitte nii palju, nagu võiks arvata. Minge käige kasiinos ära, kui ei usu. Minge vaadake korra. Ja alles siis arvake midagi.

Te üllatuksite, kui teaksite, kui palju täiesti tavalisi koduperenaisi ja lugupeetud inimesi kasiinodes käib. Ja ei, nad ei ole sinna sattunud juhuslikult, vihmase ilmaga varju otsides vms. Nad tulevad sinna selleks, milleks kasiino on ette nähtud – mängima.

Näiteks pokkerit.

Pokker ei ole oma olemuselt üleni õnnemäng. Pokker on väga suures ulatuses strateegiamäng. Male on ka strateegiamäng. Male on ühtlasi paljude inimeste hobi. Ja samamoodi on paljude hobi ka pokker. Muide, mõnele auhinnatud maletajale meeldib ka pokker ja ta käib seda kasiinos mängimas. Kujuta ette, maletaja! Arvaks ju, et normaalne inimene. Aga ei. Käib kasiinos – oi, õudust! Eks.

Aga reaalsus on see, et paljud inimesed, kes harrastavad pokkerit hobina, tulevadki kasiinosse mängima. Nad tahavad oma oskusi ja mõtlemist üha arendada, õppida uusi nõkse ja arvestada üha paremini tõenäosusega. Ja taaskord – anda võimalus ka õnnele. Sest väita, et õnnega ei ole pokkeril mitte midagi pistmist, on ka vale.

Pokkeril on väga palju nüansse, mis teevad selle mängu nauditavaks. Kuna mina ise kirglik mängija ei ole, siis ma ei hakka neid kõiki kirjeldama. See ei saaks ehk üldse nii põnev kirjeldus. Kuigi rahva tungival nõudmisel olen sellekski valmis, sest mängu ma tunnen. Võin intervjueerida blogipostituse jaoks mõnd oma sõpra. Veel parem – äkki sõbrannat. Kas tahate? Kui tahate, öelge. Nad võivad anonüümselt välja astuda ja öelda, mis neile selle mängu juures nii väga meeldib. Miks nad käivad kasiinos ikka edasi, aga näiteks varjavad seda ema või vanaema eest. Seda ma võin muidugi natuke ka avada – nimelt nood ei küündi selleni, et mõista pokkeri kui mängu ilu ja jätta kõrvale hüsteeriline hirm sõltuvuse ja muude kasiinondusega kaasas käivate stereotüüpide ees. Nad ei taha ilmselt oma nime ja näoga iga Google’i otsinguga välja tulla, sest nad kardavad mõistmatute kaaskodanike poolset surnuks nokkimist. Osad muidugi sülitavad vilistavad selle peale ega varja kunagi oma nime ega nägu. Ja õigesti teevad.

Aga natuke harrastajatest lähemalt. Hobimängija. See kodune pereema või edukas karjäärinaine või tavaline mees – ükskõik, kes. Mingil põhjusel on pokker tema ellu tulnud ja meeldima hakanud. Seda võib käsitleda hobina nagu iga teistki hobi. Kas see on väga kulukas hobi? Kuidas võtta. Kui näiteks turniiri sisseost maksab 50 eurot või näiteks 100 eurot, aga turniir toimub vaid korra kuus, siis kas see on kallis? Oletame, et ta ei võida ühelgi turniiril. Investeerib pokkerisse kuus 100 eurot, aga saab selle eest näiteks 6 h pokkerit mängida (oleneb, kui hästi mängib ja kui kaugele jõuab). Kas see on kallis? On see ohtlik? Mõjutab see kuidagi tema pere eelarvet? On taunimist väärt ettevõtmine?

Mõni armastab näiteks suusatamas käia. Igasuguseid hulle on! Ostab endale mõnesaja euro eest suusad ja sõidab korra aastas reisile mägedesse, pannes sellesse päris suuri summasid magama. Muul ajal suusatab näiteks Kuutsemäel. Palju see lõpuks kokku maksab? Tallinnast autoga kohale sõita, see on juba märkimisväärne summa. Mäele ka tasuta ei lasta, muudkui maksa. Kokkuvõttes kulub raha rohkemgi kui pokkeri hobimängijal 🙂 Kas keegi tuleb nina alla rusikatega vehkima küsimusega, palju sa elu jooksul raha maha suusatanud oled? Ega vist mitte.

Aga erinevalt suusatamisest on pokkeriga võimalik kulusid ka tagasi teenida. Kui näiteks turniiril edukaks osutud, võib sellest investeeritud 100 eurost saada 2500 eurot. Muide, selliseid inimesi, kes tulevad turniirile mängima selge soovi ja ettekujutusega, et täna teenin raha, ei ole väga palju. Enamasti ei tulda oma viimase x euroga, eesmärgiga end turniirile sisse osta ja lisaraha teenida, et kuu lõpuni välja vedada. Mina olen 6 aasta jooksul näinud ainult üht sellist mängijat, kes oli juba üsna lähedal finaallauda jõudmisele ja kui tal läks vahepeal kehvasti, siis ta vandus nagu metsaline ja andis oma kõnega mõista, et tal “on VAJA seda raha”. See kõlas väga õõvastavalt. Mul oli temast kahju. Selliseid inimesi ma reeglina kasiinos pokkerit mängimas ei näe. Enamasti on tegemist ikkagi inimestega, kes saavad selle 100 euro kulutamist endale lubada.

Väga paljudel mängijatel on rahasse isegi kergelt leige suhtumine. Jah, võidan, lahe, aga ma ei lähe paarisaja euro pärast lolliks. Peaaegu iga kord lõpeb 12-tunnine turniir kolme viimase mängija rahakokkuleppega. See tähendab seda, et kolm viimast ei viitsi lõpunigi mängida. Kolme parima auhinnarahad jagavad nad omavahel võrdselt kolmeks või mõtlevad mingi muu endale sobiva õiglase jaotuse välja. Sest nad on väsinud ja mäng ei ole unise peaga enam nauditav. Mis siis, et lõpuni mängides oleks võimalik esikohale jäänul endale rohkem raha saada. Seda 500 eurot siia-sinna lihtsalt ei peeta eluliselt oluliseks. Kas see kõlab sõltlasele omase käitumisena?

Hästi sageli tullakse pokkeriturniirile reede või laupäeva õhtul lihtsalt lõbu pärast. Plaan on välja minna, aga võetakse kätte ja tullakse enne pidutsemist pokkerit mängima. Neil mängijatel on üsna ükskõik, kas nad rahadesse jõuavad või ei. Neile meeldib kaardimäng kui selline. Alles paar kuud tagasi oli üks selline juhus. Mingi soomlane osutus väga edukaks. Järel oli kolm mängijat. Soomlasel kõige rohkem žetoone ehk siis päris hea šanss turniir ära võita. Tüüp oli kella vaadanud ja öelnud, et tema tahaks nüüd klubisse minna, sest muidu saab “jagamise aeg” läbi. Küsis, kas teised kaks mängijat on kokkuleppega nõus ja raha läkski kolmeks. Teised kaks meest olid üsna rõõmsad, sest oma väiksemate žetoonide hulgaga oleks neil olnud keeruline rohkem raha võita.

Muidugi pole kõik naljamehed. Leidub ka nii öelda tõsiseid pokkerimängijaid. Võib-olla on tegemist elukutseliste pokkerimängijatega, kes on sellest endale karjääri teinud. Kui ma ütlen elukutseline pokkerimängija, siis ma mõtlen seda tõsiselt. Kui teie nüüd mõtlete kasiinole ja võrdsustate kasiino nende kirsse keerutavate slotimasinatega, siis teil on muidugi raske mõista, et mismõttes võib keegi kasiinos elukutselisena raha teenimas käia. Sest slotimasin on õnnemäng ja selle mängu kulgemises on mängijal endal täiesti olematu roll. Aga pokkerimängus on inimesel endal päris suur roll. Ja seetõttu on võimalik seda mängu ka elukutsena harrastada.

Elukutselised mängivad kas füüsilises kasiinos või internetis. Kui enne oli juttu turniiridest, siis lisaks turniiridele on võimalik mängida ka rahapokkerit. Vahe on selles, et turniiril mängimiseks on konkreetne rahasumma, mille maksad sisse ja mille eest antakse mängužetoonid, millel päris rahas väärtust pole. Võidab see, kes viimase mängijana kõik žetoonid enda kätte on saanud. Rahapokkeris mängid sa žetoonidega, millel on päris eurodes rahaline väärtus. Kui žetooni peale on kirjutatud 1 või 2 või 25 või mis iganes, siis see tähistab seda, kui mitu eurot sa selle žetooni saamiseks kassas maksid. Või palju sulle pärast antakse, kui mängus võidetud žetoone rahaks lähed vahetama.

Niisiis, elukutseliste mängijate jaoks on “kontoriks” kasiino rahalauad. Nemad ei tule kasiinosse meelt lahutama, kokteili jooma ja teiste inimestega tutvuma. Nemad tulevad tööle. Istuvad lauda ja mängivad.

Elukutseliste pokkerimängijate töö seisneb selles, et nad oskavad mängu paremini kui harrastajad ja nad tahavad neilt, kes on tulnud lõbu pärast mängima, raha enda kätte saada. Kas seda võiks pidada tülgastavaks? Mina ei pea. Mõlemal on võrdsed võimalused ja kasumisse jääb lõpuks see, kes paremini mängida oskab. Let the best man win.

Ka elukutseline pokkerimängija ei ole kasiinosõltlane, kellele peaks kaasa tundma. Kas mängija võib oma võimeid üle hinnata ja ennast puupaljaks mängida? Võib küll, kui ta asja mõistusega ei võta. Selliseid leidub. Nende jaoks on välja töötatud teatud mehhanismid, kuidas ennast iseendi eest kaitsta. Räägin sellest lähemalt järgmises postituses. Aga paljudel on täiesti arvestatav enesedistsipliin ja hästi kaine mõistus, mis teeb nad antud ameti jaoks väga sobivaks. Nii nagu igaühest ei saa kellasseppa või raketiteadlast, ei ole igaüks ka pokkerimängijaks sobiv. Aga kes on, ei vääri mitte mingil juhul kõveraid pilke, kaastunnet ja arvustamist. Ta EI OLE kasiinosõltlane.

• Posted in: Uncategorized