Sõbrustamisest

Jälle sain inspiratsiooni Katarina juurest, ehkki sellele teemale olen vahepeal mõelnud ka ise. Sõprus, sõbrad ja sõbrannad. Kui palju peaks sõpradega suhtlema ja kuidas sõprussuhted muutuvad, sõltuvalt sellest, kas inimene on vallaline või mitte.

Mina nimelt väidan, et see, kui palju ja millisest soost sõpradega ma parasjagu suhtlen, erineb väga erineval määral sõltuvalt sellest, kas ma ise olen vallaline või mitte, ja ka sellest, kes minu lähisõpruskonnast parasjagu vallaline on või mitte. Ma teiste kohta ei tea rääkida, aga ise olen enda kohta avastanud, et minu puhul on see määrava tähtsusega. Ning ma oleks natuke isegi häiritud, kui minu kui isiku kohta hakataks põhjapanevaid järeldusi tegema näiteks selle põhjal, kellega ja kui palju ma suhtlen, kui ma parasjagu vallaline olen. Et aa, see saab mõne meessoost sõbraga liiga hästi läbi, ju on selline veidike kahtlane, ju flirdib või on liiga kiindunud oma “sõpra”.

Ma mäletan, et kui ma kunagi ammu vallaline oli, siis ma sain ülihästi läbi ühe meessoost sõbraga, kes elas Tartus, aga käis nädalas paariks päevaks Tallinnas tööl. Meie suhtlus oli nii tihe, et kui me hommikul tööle jõudsime, siis me hakkasime Skype’is jahvatama ja rääkisime terved päevad otsast lõpuni juttu. Täitsa arvestatava perioodi jooksul viibis ta neil öödel, mil pidi Tallinna jääma, minu pool. No kujutage nüüd ette, kui mõni potentsiaalne mehekandidaat oleks selle põhjal järelduse teinud, et mis naine mina selline olen – majutab öösel enda pool ühetoalises korteris teisi mehi. Nõup, jääb ära, forget about it. Kuigi minu ja selle sõbra vahel polnud mitte vähimatki seksuaalset. Me olime sõbrad, kes rääkisid üksteisele oma suhetest ja arutles teisega kaasa.

Häid meessoost sõpru on mul olnud varem ja hiljemgi, täitsa arvestatav hulk. Aga kunagi ei ole need sõprused täies õitsengus olnud neil perioodidel, mil mina või sõber on olnud kellegi teisega romantilises suhtes. Ma ei tea, minu arust see väga ei sobigi kokku. Või pole mul lihtsalt niimoodi välja kukkunud. Ma ei oska seda ka sõpradele pahaks panna. Ma ei ole solvunud, et issand, tal on nüüd naine ja enam minu jaoks aega ei leidugi, on ikka siga! Ma olen lihtsalt tänulik ja rõõmus nende perioodide eest, mil me üksteise elus rohkem figureerisime ja üksteisele tuge pakkusime. Ma ei kahetse midagi. Ja ei ole ka pettunud, et see etapp tänaseks läbi on. Võtan seda kui paratamatust.

Romantilises suhtes olles minu jaoks ikkagi elu muutub. Minu päev ei koosne enam sellistest osadest, et teen töö ära ja ülejäänud aja olen vaba sõpradega sisustama. Kuigi vallalisena just nii on. Vallalisena olen ma praktiliselt kogu oma vaba aja sõpradega veetmisele pühendanud, sest mul on olnud piisavalt palju aega ja ma olen nautinud oma sõprade seltskonda. On olnud perioode, mida ennist juba mainisin – lähim sõber on olnud meessoost. Aga on olnud ka perioode, mil lähim sõbranna on olnud naissoost või ka selliseid, kus ma olen ühel ajal suhelnud korraga mitmete väga heade naissoost sõpradega. Ja on olnud ka perioode, kus minu partner in crime on meessoost, kes naisi romantiliselt ei vaatagi. Kõik on sõltunud asjaoludest, kes parasjagu suhtes, kes vaba, ja kellel on olnud samamoodi palju aega, mida sõprussuhetele pühendada.

Suhtes olles ma veedan suurema osa ajast oma kaaslasega. Mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et ma ise tahan ja mulle meeldib. Kui mulle oma kaaslasega nii palju koos olla ei meeldiks, siis miks ta üldse minu kaaslane siis on? Ma arvan, et oma kaaslane peabki nii palju meeldima, et tahaks enamuse aja koos temaga olla, mitte otsida pidevalt muud meelelahutust. Mina näiteks tunnistan täiesti ausalt, et minul suhtes olles ei ole enam sõprade jaoks nii palju aega nagu mul vallalisena oli. Kas teised tõesti suhtlevad sõpradega endises mahus edasi ka suhtes olles?

Muidugi saan ma praegugi vahepeal mõne sõbrannaga kokku, käin kohvikus või teatris või külas. Kutsun külla. Nii hetkil, mil olen üksi kodus, kui ka suuremas seltskonnas koosviibimiseks, mil minu kaaslane ka kodus on. Suhtlen messengeris. Ehkki seda viimast takistab töö. Kunagi oli mul selline töö, kus ma lihtsalt istusin ja midagi tarka tegema ei pidanud. Siis oli aega vestelda nii et maa must. Täna see pole lihtsalt võimalik, sest ma teen väga palju tööd ja see töö on väga sageli nii intensiivset keskendumist nõudev, et ma ei saa vahepeal maast ja ilmast chattida. Seegi jälle vähendab minu võimalusi sõprade ja sõbrannadega tugevat kontakti hoida. Nädalavahetustel olen ma aeg-ajalt kas kasiinos tööl või ema juures. Kas mul siis ema juures viibides oleks viisakas nägupidi telefoni sukelduda, et teiste inimestega juttu vesta? Ei oleks ju. Jälle ei saa sõpradele aega pühendada.

Nii et mina ei tea, minul tõesti-tõesti ei ole lihtsalt sõprussuheteks nii palju aega, nagu mul oli vallalisena. Ma tunnen end selles mõttes vahepeal süüdi, sest ma ei taha, et mu sõbrad arvaks, et ma neist ei hooli ja mul on nendest ükskõik ja sellepärast ma ei suhtle nendega enam nii palju nagu vanasti. Aga mul lihtsalt ei ole enam selliseid võimalusi nagu mul oli vallalisena, kus praktiliselt iga vaba hetk kulus sõpradele.

Kas see teeb minust halva sõbra? Võib-olla siis teeb. Aga nii lihtsalt on. Minu suhtlus sõpradega muutub sõltuvalt sellest, kes parasjagu suhtes on ja kui palju aega sellest suhtest üle jääb. Kas seda mõista või mitte, sõltub juba inimesest.

19 kommentaari

  1. Doris

    Mu kõige lähedasemad sõbrad on minuga peaaegu sünnist saati (sõimest pmts) ja algklassidest… nendega ikka suhtlen kogu aeg, olgu keegi suhtes või mitte. Muidugi vahel vähem, vahel rohkem, aga kuidagi kentsakas oleks inimesed, kes on põhimõtteliselt mu perekond, ära unustada või kõrvale lükata suhte pärast ja siis üles otsida. Üldse see jutt pädeks nagu siis, kui suhted tulevad ja lähevad, aga mis siis saab, kui leiad keskkoolis juba Selle Õige ja oled kogu aeg suhtes? Polegi sõpru? 😀

    • Ma ei arva üldse, et kedagi ära peaks unustama. Aga sellise intensiivsusega sõbrustada mina suhte kõrvalt kindlasti ei saa, nagu ma sain vallalisena. Et iga päev räägid, saad ka kokku kui mitte iga päev, siis vähemalt 3-4 korda nädalas, käid nädalavahetusel koos väljas jne. Kui ma räägin intensiivsest sõprusest, siis ma pean silmas sellist intensiivsust. Seda mina igatahes suhte kõrvalt pakkuda ei saa, lööge või maha 🙂

      Aga et mõni sõprus kas lõpeb või käib elus lainetena, see ei ole mulle üldse võõras. Minul ei ole lasteaiast pärit sõpru. Minu jaoks on normaalne, et sõpru tuleb ja läheb.

  2. Ilmselt on inimeste jaoks erinev, mida üldse tähendab sõpradega suhtlemine? St, kui palju peaks suhtlema, et poleks kellegi jaoks unustatud, kõrvale lükatud jne. Kas korra nädalas, korra kuus, korra aastas?
    Mina nt saan ühe oma väga hea sõbrannaga kokku ehk paar korda aastas ega tunne üldse, et oleks kuidagi unustatud, kõrvale jäätud. Mu teada mõtleb tema samuti.
    Ma olen Kristallkuuliga ühes paadis. Inimesed on erinevad, eluperioodid on erinevad.
    Üsna mõistetav, et vallalise perioodis on sõbra(nna)tamine märksa olulisem ning intesiivsem.

    • Mul on ka klassiõde, kellega praegu soovime üksteisele igal aastal palju õnne sünnipäevaks (meil on paaripäevase vahega sünnipäev) ja siis teeme kiire ülevaate, kuidas kellelgi vahepeal läinud on. See jutuajamine on alati nii tore ja sama kodune, nagu see oli siis, kui me tihemini suhtlesime. Ja kunagi suhtlesime tõesti tihti – keskkoolis olime pinginaabrid, hängisime koos ka pärast kooli ja hiljem kui Tallinna kolinud olime, lausa jagasime korterit. Seega sama asi mis sul. Mõne inimesega võib suhelda ka korra aastas, aga ikkagi tunda lähedust.

  3. Mina olen ise see tropp vallaline sõbranna, kellel pole üldse aega oma sõprade jaoks. 😀
    Esiteks läheb mul märkimisväärne aeg sellele, et lugeda, käia trennis, tegeleda oma lastega. Kuna ma olen ka introvert, kes suudabki ühe asjaga korraga tegeleda, siis kui ma millegagi/kellegagi tegelen, siis ma pühendungi sellele. Mis tähendab, et kuigi ma pean oma sõbrannasid väga kalliks, siis reaalselt võin nendega kokku saada korra kuus, või harvem ja ka muu suhtlus võib piirduda mõne üksiku sõnumi või meemi saatmisega päevas. Kui tekib suhe, siis jääb sõpradele veelgi vähem aega, loomulikult. Aga kuna ma nagunii olen selline eemalolev, siis ma ei usu, et mu sõbrad seda tajuvad, et ma nüüd nendega veel vähem kontakti hoiaks. Muidugi, mul ongi ainult paar lähedasemat sõbrannat. Kui neid oleks massiliselt, siis oleks vist kõigil raske. 😀
    Täiesti eraldi teema on mul meessoost sõpradega. Kunagi olin ma väga aldis vastassoost sõpradega läbi käima, kuni mul sattus mitu ebameeldivat olukorda, kus selgus, et kuigi minu jaoks oli tegemist platoonilise sõprusega, siis teine pool ootas, kuni ma murdun ja kätte annan. Ja kuigi see teema sai ära räägitud, siis mind häiris see, et jututeemad kippusid olema “augu” ümber ja kõiki minu potentsiaalseid kallimaid kritiseeriti ning soovitati maha jätta ning see ei tundunud enam siiras. Pärast seda olen hoidnud suuremat distantsi vastassoost sõpradega. Suhtlen küll ja käin läbi, aga südamesõbraks ei pea.

    • Mul lapsi ei ole, mistõttu ei ole nende peale ka aega kulunud. Selle asemel on kõik selle aja saanud sõbrad. Aga kui lapsed olemas, siis peab loomulikult ka neile aega pühendama. Ühel hetkel saavad ka lastest mingis mõttes sõbrad. Kui nad juba täiskasvanud on.

      Meeste puhul on pigem tõenäoline jah, et lisaks sõbrustamise soovile loodetakse läbi pugeda ka ühest teisest uksest. Aga õnneks pole see reegel, leidub ka selliseid mehi, kes ei ole tingimata saama peal väljas. Mul on olnud au sellistega sõbrustada.

      • Ei ole reegel, olen nõus. Mul on ka selliseid sõpru, kuigi jah, osade puhul olen tundnud, et ma ikka liiga naiivne.

    • + et kui meessõber on gei, siis ei ole ligiajamist karta. Samas saab mehelikku perspektiivi ka kuulda.

      • Minu meessoost geisõbrad on väga naiselikud olnud ja pigem olen nendega dieedinippe ja moeuudiseid jagada. 😄

        • Siis küll 😀 Mul päris nii naiselikke pole.

  4. Minu kõige paremad meessoost sõbrad (kokku 3 on neid aja jooksul olnud/olemas) on sellised, kellega me vastastikku teineteisele kui vastassoo esindajad huvi ei paku (kaks on kindlalt heterod, üks pole vist ise ka kindel). Hea rahulik ja saab kõiki asju rääkida :-). Muidu on sõpradega nii, et on need „vanad ja päris” sõbrad, kellega oleme sõbrad kui mitte just lasteaiat, siis vähemalt ülikoolist, millest on ka mitukümmend aastat möödas ja seal pole ausalt öeldes vahet, kas me füüsiliselt ei näe pool aastat, aasta või kaks. Nagu eile oleks lahku läinud. Muidugi me vahel ikka helistame, chatime, peame skaibi vm pildiga suhtlusvahendi vahendusel sidet. Mina, jah olen see, kes hoiab ise suhteid, võtab ühendust, küsib, millal oleks aega skaibiveiniks (väga populaarne sõbrannadega suhtlusvahend, kui eri riikides elada). Ja siis on need teised, kes kaasnavad kindla eluperioodi või -paigaga. Kui periood või koht muutub, jääb side hõredamaks, mõnega katkeb üldse. Need pole nö. pärissõbrad, pigem seltskond või head tuttavad. Suhtes olles muidugi on seltskonda vähem vaja, (Kölnis elades tekkis mul oma väike seltskond siis, kui lahku läksin) aga pärissõpru ikka. Kuna olen seltskondlik natuur ja tahan vahel suuremas seltskonnas peol vm üritusel käia, siis ei saa mu kaalsane ka päris erak olla. Aga muidugi oeln valmis kohanduma teatava maani. Hetkel on küll väga hästi, mu kaaslaae suhtleb täitsa vabalt igas seltskonnas ja kõigis kohalikes keeltes, leiab alati vestlusteema ja kõik mu seltskonnad on rõõmsad, kui ta kaasa võtan. Ja ta tuleb hea meelega.

    • Sinu kommentaar oli läinud spämmi, kujutad sa ette!! Ma päästsin selle alles hilja õhtul, vabandust.

      Mina olen selles mõttes sama, et vahepeal seltskond mulle täitsa meeldib, eriti kui see on oma. Võõraid ma veidi kardan. Ja mulle meeldib, kui ka minu kaaslane on seltskondlik ja saab inimestega hästi läbi ja leiab ühise keele. See on lausa üks omadus, mille alusel mees mulle atraktiivne on. Eraklikuma mehega suhtes olles hakkaks see eraklikkus mind pika peale häirima. Tähendab, ongi päris elus hakanud. Kui kuskil koos ei käida, siis minu jaoks on see väljakannatamatu.

  5. epp

    Lühidalt öeldes – ma, nagu kellakägugi, olen sinuga samas paadis. See lõik su postitusest võiks vabalt mu enda kirjutet olla: „Suhtes olles ma veedan suurema osa ajast oma kaaslasega. Mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et ma ise tahan ja mulle meeldib. Kui mulle oma kaaslasega nii palju koos olla ei meeldiks, siis miks ta üldse minu kaaslane siis on?”

    Ja pikemalt. Katarinale: tegelikult kiskus mind sinu juures sõbra- ja sõbrannateemadel kommenteerima, aga peale üksiku hundi juhtumit tundus kuidagi, et muudkui käin sulle vastu vaidlemas :), mis tegelikult pole üldse eesmärk – lihtsalt minu vaated neil teemadel ei lähe sinu omadega täies mahus kokku. Sõbralikult ei lähe kokku 🙂 Ja sinu poolt viidatud allikate kohta arvan ma, et on loogiline ja mõistetav, et igaüks otsib (teadlikult või alateadlikult) eelkõige säärast lugemist, mis tema mõttemaailma ja seisukohti toetab.

    Ühesõnaga, sõbrannadest – mul pole eluaeg otsinud sookaaslaste seltsi eesmärgiga, et nad oleksid mulle „usaldusväärsed nõuandjad, kes noomiks ja manitseks, kes ütleks vahel otse, kui ta käitub nagu isekas mõrd või kes hoiataks mürgiste meeste eest, kes naist ära tahavad kasutada.“ Kõnekas näide: olles naissoost sõpradega linnatuuridel, eraldun shoppamiseks alati grupist, ma ei kannata silmaotsastki, kui keegi mul kõrval seisab nõuannetega „see sobib sulle, aga see ei sobi“. Mul ei ole kogu täiskasvanuelu, olgu ma siis vallaline või suhtes, olnud kombeks teiste naistega regulaarselt oma isiklikku elu (h)arutada. Või kui, siis põgusalt. Jaa, muidugi on olnud kohatisi südamepuistamisi, aga need on reeglina spontaansed.
    Ja nagu kristallkuuli, on minugi jaoks normaalne, et elu jooksul sõpru tuleb või läheb. Ning viimase jaoks ei pea üldse riidu minema või midagi. Elu muutub, olud muutuvad, seisukohad ja eelistused muutuvad. Samas on minulgi rohkem kui paar inimest, kellega seob aastakümnete pikkune ajalugu, kellega läheduse säilitamiseks piisab ühest-kahest telefonikõnest aastas.

    Mul leidub ka paar head kauaaegset meessoost sõpra, kellega on algusest peale tõesti vaid platooniline suhe olnud, kusjuures sõpradeks kujunesime oludes, kui meestel juba kaasad olemas, ja ei läinud palju aega, kui mind ka meessõprade naistega lähedaseks sain.

    • Mulle üldse ei tundunud, et sa käisid vastu vaidlemas. 😀 Erinevalt niimõnegi teise kommentaarist, olid sinu vastused sõbralikult sõnastatud ja mulle meeldis, et sa tõid välja külje, mida ma siiralt pole kunagi kaalunudki.
      Allikate kohta olen ka nõus, kuigi siin lisaks, et minu jaoks oli see teema väga huvitav, kuna ma pole varem seda niimoodi uurinudki. Aga ilmselt tõesti, need tundusid minu vaadetega haakuvat ja seetõttu oli lihtne ka oma teksti selle ümber siduda.
      Mina, olles pikalt vallaline, tunnen, et mul on vaja seda, et mind noomitakse ja hoiatatakse. Kui ma olin suhtes, siis mu mees kutsus mind korrale, selliseid häid sõbrannasid, kes oleks mind suunanud, mul tol ajal polnud ja ma näen nüüd, et see oli ka põhjus, miks mu abielu lõpuks nii mürgiseks muutus. Pärast lahutust tekkisid ka sõbrannad, kes andsid suhtenõu ja peegeldasid mu enda käitumist ning suhtumist mulle tagasi, ja ma olen selle eest nii tänulik. Samamoodi olen ma tänulik ka oma blogilugejatele, et nad mind vaikselt nügivad ja heatahtlikult mu tähelepanu pööravad vaadetele ja suhtumistele, mida ma ise enda puhul nii selgelt ei näe. Tunnistan, alati see pole kuigi meeldiv, kui jäetakse kommentaar stiilis “su suhtejutud on uinutavad ja seosetud”, aga see paneb mind ikkagi mõtlema, et kas see on konkreetse indiviidi arvamus või saan ma midagi muuta, et mu mõttekäigud oleksid teravamad ja köitvamad. See ehk kõlab haledalt, aga paljuski on mu blogilugejad mu sõbrad/sõbrannad. Tunnen, et nad elavad mulle kaasa ja kui kommentaar on minu jaoks ebamugav, siis paneb see mind mõtlema, et ehk mul tõesti on ikkagi arenguruumi ja kuidas ma saaks olla veelgi parem versioon iseendast. 😊

  6. Issand, selle peale pole ma iial mõelnud, et sõbrannad peaksid mind korrale kutsuma ja nõustama. Nõustma – jah, kui olen seda selgesõnaliselt palunud. Noomima — oot, vabandust, mina, printsess, ei tee kunagi midagi valesti (pun intended), aga tõsisemalt: mul on üks sõbranna, kes tõepoolest nõustab, kui ma küsin (see on oluline, sest ilma küsimata nõu andmine on nina teise asjadesse toppimine) ja teda ma kutsun oma vaimseks emaks, meie sõprus on veidi teistmoodi kui kellegi teisega. Tõsi, tema kutsub mind vahel ka korrale ja see tabab mõnikord nii valusasti märki, et mitte ükski teine inimene EI TOHI mulle niimoodi öelda.

    • Siinkohal mul sama. Kui ma küsin arvamust või palun nõu, siis see on üks asi. Aga kui keegi tuleb ise õpetama ja “korrale kutsuma”, siis see läheks minu jaoks üle piiri.

      Sõpradelt ma ootan, et nad kuulaks mind ära ja üritaks mõista, kaasa elada. Pean seda ka ise väga meeles, kui oma sõbrannadele toeks olen. Kuulan, mida nad räägivad ja mis neile muret valmistab, aga püüan hoiduda õpetamisest ja targutamisest. Sest teised inimesed on elus teinud nii palju otsuseid, mida mina eluski ei teeks, aga me kõik ju olemegi erinevad ja teeme oma valikud ise. Hea sõber lihtsalt toetab, mitte ei anna hinnanguid, et siin käitusid valesti ja seal oleks pidanud nii tegema ja edaspidi tuleb kindlasti seda joont jälgida. Igaüks ikka elab oma elu ise.

      Korra elus on mu soovitus ka mulle pasarahena näkku plahvatanud. Mul on kombeks olla aus ja siiras ja öelda välja, mida ma tunnen ja mõtlen. Midagi sarnast soovitasin ka oma sõbrannale, kes ühe peigmehega hädas oli. Kuna see mingit oodatud tulemust (et peigmees tahaks temaga edasi koos olla, kuigi oli juba otsustanud edasi liikuda) ei andnud, siis olin pärast mina süüdi. Et loll olin, et sind kuulasin, iial poleks tohtinud niimoodi teha. Aga inimesed ongi erinevad. Mõne meelest on õige sissepoole elada ja oma tunnete ja valuga salaja ise toime tulla, et ei jääks ihaldusobjekti ees lolli olukorda, et vaata, milline kloun, tema armastab…fui. Aga minu meelest ei ole oma tunnete väljendamine kunagi vale ja see on hoopis teraapiline. Kui midagi muud ei saa, siis saab vähemalt hingerahu, et ma olen aus olnud, kõik välja öelnud ja teinud, mis minu võimuses. Inimesed lihtsalt on niiiii erinevad.

      • Aastad on mind üha rohkem õpetanud mitte õpetama ja tänitama, kui pole selgelt küsitud, mida mina teeksin või kuidas ma üht või teist asja näen. Olen muidugi ka loomupärane “ümber põõsa peksja” ja räägin pool aega tingivas kõneviisis, sest muidu tundun äkki liiga konkreetne ja solvav (osalt nõme, ma mõistan, aga üle oma varju ei hüppa) ja mulle endale tegelikult ei meeldi kui keegi minult liiga konkreetselt midagi küsib või teada tahab. Aga tunnete väljandamine … ohjaa, seda ma suures äraütlemishirmus pole peaaegu kunagi julgenud. Ma isegi ei tea, miks, mingeid valusaid kogemusi ei ole.

        • Sinu suhtumisega sõbra poole on lihtsam murega pöörduda, kuna on teada, et sealt ei saa kohe esimese hooga vastu lõugu, vaid kuulatakse ära. Väga aktiivse soovitajana võib lihtsalt jõuda sellisesse hetke, kus keegi ei tahagi midagi rääkida, sest on teada, et vastuseks tuleb ainult tänitamine ja õpetamine. Ma ei tahaks selliseks sõbraks muutuda, nii et pigem hoian ka madalamat profiili.

      • epp

        kristallkuul sõnastas taas ka minu mõtted: „Hea sõber lihtsalt toetab, mitte ei anna hinnanguid, et siin käitusid valesti ja seal oleks pidanud nii tegema ja edaspidi tuleb kindlasti seda joont jälgida. Igaüks ikka elab oma elu ise.“

        Ma ei kujuta ettegi, et keegi mind „noomiks“ või „korrale kutsuks“. Ja siin ei mängi vähimatki rolli asjaolu, olen ma suhtes või vallaline. Säärast patroneerivat suhtumist, olgu või väidetavalt ülla eesmärgiga, st. minu enda huvides, ei taluks ma sõprade poolt, veelgi vähem oma elukaaslase poolt. Ärakuulamine, arutlemine, arvamuse avaldamine, osutamine sellele, mis mu lähedasi või partnerit minu käitumises või tegevustes häirib või muretsema paneb, jaa, see on täiesti OK. Aga mind tuleb kohelda täiskasvanuna, võrdväärsena, mitte lapsena, keda noomitakse või korrale kutsutakse.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: