Hirm tuleb peale. Rahaasjus

Enam ei möödu päevagi, kui ei märkaks, et mingi hind on tõusnud. Okei, võtan teatavaks, hinnad tõusevad, arusaadav. Aga milline tegutsemisstrateegia sellega seoses valida? Kas hakata hoobilt väga tagasihoidlikuks ja paigutada vaba raha kiirelt kuhugi, kus see hakkaks lisa teenima, või vastupidi – lüüa võimalikult palju raha mõistlikult laiaks, ostes asju, mida nagunii ühel hetkel on vaja, hirmus, et äkki poole aasta pärast on see juba kõvasti kallim? Mina ei tea enam!

Mikrošokk tabas mind esmaspäeval Rimis, kust ma tahtsin osta Hiiumaa mahedat lihaveise hakkliha. Pöördusin maheletti, aga seal ees ootas mind tühjus. Südame alt läks õõnsaks. Mida ma nüüd teen? Ma ei tea enam, mis hinnaga üldse seda hakkliha müüakse ja mis hinnaga ma nüüd asenduse ostma pean? Läksin siis lihaletti, et vaadata, kas on teist hakkliha, mis veel kuidagi süüa kõlbab (Maks & Mooritsa veisehakkliha). Oli küll, aga hind nüüd sama, mis enne Hiiumaa omal (ligi 10 eurot kilo). Sellise solgi eest ma küll sellist raha ei maksa! See oli ju mu tagavara variant, kui mitte midagi muud üle ei jää. Nüüd aga kukkus see ära. Ehk et lähed kaheks nädalaks reisile ja tagasi tulles hoiadki poes hinge kinni, et mis hinnad ja kui palju vahepeal kasvanud on… Igatahes ma ei ostnud seda hakkliha. Põhimõtteliselt.

Seejärel suundusin külmutatud juurviljade letti. Nimelt Maahärra Aasia juurviljasegu on Rimis alati mõistliku hinnaga olnud, Selveris näiteks enam pole. Ja mida ma näen – ka see hind on tõusnud ja vanast Selveri hinnast möödagi pannud! No ei, ei võta lihtsalt. Põhimõtteliselt. Võtsin siis Türgi ube, millele oli soodukas.

Kallis lugeja, ei, sa ei pea mulle nüüd annetama tormama. Ma ei vaevle näljas, et tõesti nüüd paarikümne sendi pärast sussid püsti viskan ja enam söögiraha pole. On piisavalt. Aga mul läheb lihtsalt aega, et sellise teemaga põhimõtteliselt toime tulla. Minu käsi ei tõuse maksma asjade eest, mis oma hinda minu meelest väärt pole. Mul läheb aega, et see hinnatõus enda peas läbi protsessida ja lasta uutel normidel tekkida. Praegu olen ma peast veel mitte päris krooniajas, aga no ikka mingi 6 kuud julgelt hinnaarvamises maas. Kas sina oled juba kohanenud ja kärutad söögipoolise eest rahulikult pappi välja, nii et pikemalt ei mõtle?

Enne reisi ma ikka natuke muretsesin ja mõtlesin, et jumal teab, kui palju raha seal läheb ja on vast parem suuri oste natuke edasi lükata. Lihtsalt enda meelerahuks. Muidugi sellest ei tulnud midagi välja. Ikka oli vaja osta rehvid, maksta kinni piltide raamimine, osta mingit matkavarustuse värki, mõni riidehilp ja võib-olla oli midagi veel. Parem mitte meenutada. Aga nüüd ma küll enam ei tea, mida teha. Kas panna raha lihtsalt kõrvale ja lasta sellel seal….oodata? Või paigutada kohe ja kiirelt ära, nii et see oleks kasvõi natukenegi inflatsiooni eest kaitstud?

See on väga delikaatne küsimus, aga kuidas sina säästad? Kas sa paned kõrvale mingi konkreetse protsendi kuu sissetulekust või mingi konkreetse summa iga kuu? Kui oluline on sinu jaoks see, et säästetud summa oleks kohe homme kättesaadav? Või ei ole see oluline ja mõtled rohkem pikas perspektiivis? Et panen selle raha ära, las kasvab, kasutan nagunii alles aastate pärast?

Kas sulle on oluline, et oleks kogu aeg olemas ka teatav hunnik opereerimisraha, et saaks kohe ära osta mingid suurema ja kallimad asjad, kui neid vaja on? Ma ei tea, läheb telekas näiteks katki. Pesumasin. Hammas?

Kuhu sina säästud teenima paned? Jummel, mul hakkab lausa piinlik, sest esitan nii isiklikke küsimusi, aga ma tunnen, et mulle väga meeldiks praegu selline üldisem diskussioon. Muidugi ma võin selle teema teha ka Perekooli, aga ma tahaks tarkade inimestega arutada, thank you very much.

Mul on praegu raskusi tasakaalu leidmisega. Kui palju peaks suunama raha tuleviku tarbeks, et oleks mingi summa, millega ma üldse ei arvestagi. No umbes nagu pensioniraha. Et ta on, aga ma kasutan seda alles kunagi tulevikus, seega peaks ta lihtsalt teenima hakkama. Ja kui palju peaks olema sellist raha, et ma panen kõrvale ja ma hakkan seda mingil hetkel kasutama, näiteks lähen reisile. Kas siis seni, kuni ma ei lähe reisile, seisab ta sahtlis? Või peaks ka sel ooteajal juba lisa teenima? Kas ma olen lihtsalt loll, kui raha lihtsalt seisab?

Mul on mitu klienti, kes pakuvad teenuseid ja säästude paigutamise variante just minusugustele lollidele. Sest krüpto mind ei huvita, see on minu jaoks liiga riskantne ja nõuab aega ja tegelemist. Ka aktsiad mind ei huvita, täpselt samadel põhjustel. Kulda ma nagu ei tahaks investeerida, kuna selle tootlus on täiesti ette ennustamatu ja on pigem mõeldud väga pika perspektiivi jaoks. Tähtajaline hoiustamine samamoodi – raha pikaks ajaks kinni. Hetkel on ainult ühisrahastusplatvormid sõelal. Sinna ma hakkasin nüüd vaikselt suunama, sest tundub, et kui ma seda ka ei tee, siis ma istun lihtsalt käed rüpes ja vaatan, kuidas raha põleb.

Natuke oleks vaja remonti teha, osta mingeid puidust tehtud sisustusasju koju. Reisida ju ka tahaks veel ja veel. Kardan, et kui kulutusi täna ära ei tee, siis poole aasta pärast ongi kõik jälle palju kallim. Ja mitte enam juurvili +20 senti pakk, vaid a la tammepuidust laud +200 eurot. Või peaks kõigele kriipsu peale tõmbama, sest mõistlik inimene säästab, sest varsti on talv ja kulud jälle laes?

Jaga mõtteid minuga. Mis sinu mõistlik lähenemine selles osas on?

22 kommentaari

  1. Veidi piinlik isegi öelda, aga olen nii kaua elanud ja eriti pole mõelnud sellistel teemadel. Või noh, enamasti läinud vooluga kaasa. Pank ütleb: pane siia fondi – ma panen. pensionoifondide haldaja ütleb: kule, vahetame fondi ära – mina kohe nõus. Loodan, et ehk nad teavad, mida teevad. Olen kasvatanud (loe: minusuguse tuiuspea kõrval on üles kasvanud) rahateadliku poja, kes tegeleb krüptoga, aktsiatega (vähesel määral, sest üliõpilane, ema vahel veidi annab mängimiseks) huvitub kinnisvarast. Ju mul mingid säästud on, mis kättesaadavad ja lisaks on institutsioonid mulle pensionifondi loonud, aga sealt olen raskematel hetkedel käinud raha välja kaapimas (enam-vähem mõistlikul eesmärgil siiski). Mul on ikka see maailmavale suhtumine “it’s just moeny”. Ma panen veidi raha kõrvale jah, aga niisama teisele kontole, juhuks kui midagi kohe vaja on (kui mõni kuu on sissetulek oluliselt väiksem, vabakutselise rõõm, või näiteks mingi suurem remonttöö tahab tegemist), aga ülejäänud säästud olgu parem kohas, kust otsekohe kätte ei saa, siis jõuan läbi mõelda, kas mul ikka on vaja hädasti välja võtta. Näiteks meie pensionifond: tuleb kirjutada haldurile, täita avaldus ja esitada veel u 5 dokumenti. Enne kui asjaga algust teed, mõtled ikka, kas on pisiavalt vaja, et viitsida sellega tegleda, mina vähemalt mõtlen. Erilist rahatarkust minult nüüd küll ei tulnud, aga ma olen suht muretu loomuga ka.

    • Ma olin kindlasti varem muretum kui ma täna olen. Tundub lihtsalt, et sellele teemale peab mõtlema, kuna elu on nii ettearvamatu, et raha väärtus võib sekundiga muutuda.

      Meil ei saa üldse pensionifondist niisama raha kätte. Nüüd on muidugi võimalus kogu üritus kukele saata ja kogu summa välja võtta, aga ma seda ei poolda. Või noh, ma nüüd enam ei tea. Ega mul ei olegi mitte hallimatki ettekujutust, kui palju ma konkreetselt ise raha olen pensionifondi kogunud, palju riik on lisanud ja kui palju fond mulle aastate jooksul kasumit (või kahjumit) on teeninud. Meie vastav keskkond on minu jaoks nii segane, et ma ei saa midagi aru. Võib-olla on kogu kasv 10 aasta peale olnud kokkuvõttes 2%, siis ma küll aru ei saa, miks sellise jamaga üldse tegeleda. Siis paneks ise parem juba tähtajalise hoiusena seisma ja saaks ka suurema kasumi (minu üks klientidest pakub praegu kuni 7% aastas). Kui saaks kuskilt kindluse, et pensionifondid (mul on kahes erinevas) on suutnud mu raha rohkem kasvatada, siis ma etteheiteid ei teeks ja oleks rahul, kui asi jätkuks samas vaimus. Kas sina tead, palju sinu väljamaa pensionifond raha teenib?

      • eriti mitte. Vahepeal nad saadavad ülevaateid ja fondihaldur teeb mõnikord ettepaneku, et see fond on praegu nõrk, paneme sinna ümber. Üks oli küll vahepeal usinasti teeninud, sest kui läksin jälle raha välja kaapima, ja igaks juhuks enne uurisin, et palju on, siis tuli välja, et üsna mitukümmend tuhat rohkem, kui ma oma peaga arvasin. See oli ainuke kord, kui kindlalt teadsin, et teenis.

        • Mitukümmend tuhat… nutt tuleb peale 😀 Ma leidsin ka üles selle koha, kus sai vaadata tootlust. Alates 2006. aastast on minu pensioniraha üldine tootlus 3% something.

          Aga sinu majandusliku kindlustatuse juures ei peagi vast nii pingsalt neid sente lugema ja sa saad endale “it’s just money” suhtumist lahedalt lubada 😉

          • Ma ei ole eriti kindlustatud tegelikult, sest ma olen ju vabakutseline ikkagi, võiksin ilmselt olla, kui oleksin pidevalt investeerimisele mõelnud, aga mul ei ole seda soont ja viitsimist, katsun siis niimoodi teenida, et miskit üle ja alles jääks.

  2. kitty

    oh, mumst t2iesti vaimustav, et keegi selle kysimuse kysib. mul kyll pole kahju oma kogemust jagada!

    esiteks, ma ka ju elan ja t88tan v2lismaal juba 10ndat aastat, nii et pooled mu rahaasjad on siin, aga pooled on Eestis ka. yldse on mu raha nii paljudes kohtades laiali, et juba aastaid pean Excelis (okeiokei, Google Sheetsis muidugi) j2rge, mis-kus-kui-palju. iga kuu esimesel kuup2eval v6tan pool tundi aega selleks, et logida sisse k6igisse internetipankadesse ja pensionifondidesse ja k6ik numbrid endale kirja panna. palju kuskil raha on ja palju viimase kuu jooksul lisandus. paar lihtsamat graafikut olen ka juurde teinud, et oleks ilus vaadata, kuidas j6ukus kasvab.

    nagu piibliloos, nii ka minu elus on olnud priskete lehmade aastaid ja lahjade lehmade aastaid (klge ma ausalt ei m2leta, mis lugu see t2pselt oli, aga vana testament ja vaarao unen2gu ja kuidagi sealt ta l2ks). priskete lehmade aastatel olen s22stnud rohkem ja v6tnud oma rahaga ka rohkem riske; lahjade lehmade aastatel olen s22studest elanud (mis vist enamv2hem oli selle piibliloo moraal ka). jah, ma olen viimase 5 aasta jooksul 2 korda ca aasta aega t88tu olnud, yks kord p2ris vabal tahtel ja yks kord koroona t6ttu, ja ma sain seda endale lubada ja ma loodan v2ga, et saan elus veel nii teha.

    nii et hetkel, kui veel taastun eelmisest lahja lehma aastast (t2hendab – s22stupuhver tyhi) ja tundub, et lehmad yleyldiselt hakkavad kaalu kaotama maailmas… olen seisus, kus panen igast palgast teatava summa (mingi… 12% netopalgast hetkeseisuga) meelerahukontole (seal v6iks ideaalis olla 3 kuu jagu 2raelamise raha ja mul hetkel on pigem 1 kuu jagu, sest mind tabas varakevadel hiiglaslik hambaraviarve), maksan 2ra korterilaenu (selle p6hiosamakse v6ib lugeda pikaajaliseks s22stuks, ainult intress on puhas kulu!), maksan tagasi jupi v6lga elukaaslasele (intressivaba, aga ma ei taha v6lgu olla. laenasin lahja lehma aastal natuke temalt selle asemel, et investeeringuid maha myya) ja kui siis veel elamiskulud ka 2ra maksta (yyr, s88k, hygieen, transport), siis ongi kuu l6puks null pangakontol. kui enam null ei ole, siis hakkan uuesti investeeringutesse ka lisama. ja kui meelerahufond t2is saab, siis saab v6tta ette aja jooksul kogunenud ostunimekirja ja vaadata, kas mul ikka veel on vaja seda matkavarustust v6i kodusisustust, mis mingi hetk p2he tuli. kui on vaja, siis saab tasapisi ostma hakata. aga m6nda asja nimekirjas vaatan juba praegu h2mmingus, et misasi see yldse on ja miks ma arvasin, et ma selle ostma peaks? nii et minusuguse puhul teeb sellele soovinimekirjale laagerdumine ainult head.

    aa, pensionifondi l2heb raha juba t88andja kaudu, meie systeem on midagi eesti II ja III samba vahepealset – t88taja jaoks kohustuslik ta ei ole, aga t88andjal on kohustus omalt poolt raha lisada, kui t88taja ise otsustab panustada. minu praegune t88andja panustab ise seadusega n6utud miinimumi ja ma ise siis ka enda osa suurendanud ei ole, sest see ei ole mingi erakordselt tulus instrument, rohkem olengi seal selle t88andja panuse peal v2ljas (analoogne Eestis pakutava riigipoolse panusega II sambasse). priske lehma aastatel oli mul t88andja, kes t6stis oma panust sellev6rra, kui t88taja enda oma, ja siis panin ise sinna nii palju, et t88andjalt nendepoolne maksimum k2tte saada. p2ris j6udsalt kogunes sinna see raha ja tootlus on ka olnud okei siiamaani.

    kui ma elaksin ja t88taksin Eestis, siis oleks absoluutselt esimene asi panna III sambasse maksimumsumma, mille pealt maksutagastuse saab (15% brutopalgast). riskides k6lada nagu Kristi Saare: see on Eestis eraisiku jaoks k6ige maksuefektiivsem v6imalus investeerida ja kuni see pole 2ra kasutatud, ei pea oma pead yldse murdma selle yle, et kas aktsiad v6i fondid v6i kuld v6i krypto v6i peaks hoopis maad kokku ostma. loomulikult tuleb valida passiivselt juhitud pensionifond, sama ka II samba puhul. minu vanast ajast eestis kokkuteenitud II ja III sammas istuvad k6ik Tuleva fondides, kus olen ise ka osanik ja teenin selle pealt lisatulu, nii et marss k6ik Tulevasse!

    nojah, ja need elu jooksul kogunenud investeeringud tiksuvad siis omaette ja liitintress teeb mu kasuks t88d – k6ik sealtkaudu teenitud tulu l2heb otse samadesse asjadesse tagasi, ostan aga lihtsalt samu fonde veel juurde. et kas praegu on halb aeg investeerida – minu meelest ei, sest teate, kui odavalt saab praegu k6ike osta! 😀 ma pole yldse mingi eriline 2riguru, aga loogika “osta odavalt, myy kallilt” tundub mulle… loogilisem kui vastupidi.

    praegu tegelen j6udum88da projektiga “kolin investeeringud firma alla”, sest mul on ikkagi kunagi plaan Eestisse tagasi kolida ja Eestis on hetkeseisuga v2hegi suuremaid summasid targem investeerida firma kui eraisikuna. aga sealt firma alt l2heb raha tagasi sinna, kus ta mul ennegi oli – laiap6hjalised indeksfondid (VWRL, IBCQ jne). nii rikkana ma hetkel end ei tunne, et riske v6tta ja spekuleerida (vt: kuld, krypto), ja nii targana ka ei tunne, et oskaks mingeid yksikaktsiaid valida. ausalt 8eldes ma yldse v2ga ei viitsi raha ja majanduse peale m6elda oma igap2evaelus. selleks mul ongi k6ik need systeemid paigas, et ei peaks.

    • Issand! Oleks ma pooltki seda teinud … ilmselt võiks jalad seinale visata ja ei peakski enam töötama, tõlgiks ainult oma lõbuks vahel mingi krimkakese.

  3. A.

    6 kuu meelerahu fond lihtsalt kontol. Ühisrahastus mulle meeldib, aga ma ei tea, kuhu Sa minna soovid. Ja alati olemas risk, et raha tagasi ei saa. Inflatsiooni vastu ei soovita.
    III sammas kindlasti täis. Pensionikeskuses näed ju kui palju oled ise sisse lükanud.
    Kõige kindlam on tähtajaline hoius nn kose meetodil. nt 2000 eurot, jagad selle 500 3-kuulisele, 500 6-kuulisele, 500 9-kuulisele ja 500 12-kuulisele hoiusele. Ja kui 3 kuuline täis saab, pikendad seda aasta, kui 6-kuuline täis pikendada aasta jne. Siis tead, et iga kolme kuu tagant vabaneb mingisugune summa, mida saad vajadusel kasutusse võtta. Ja alati pank. Igasugustest HLÜdest hoia heaga eemale.
    Sweddis robburisse lükata ka võimalus. Aga see siis pikaajalise investeerimise eesmärgil. Et saad aastate pärast väljavõtmise momenti valida.
    Ja tuleb vist valida ning teha rahu koolkonnaga, kuhu kuulud: “appi inflatsioon!” või “inflatsioon on elu osa”.

  4. KK

    Jeebus kui teadlikud investeerijad te olete! Uskumatu.

    Viimased paar nädalat poes on jah vastik käia. Ma ei vaadanud enne hindu toidupoes, sest mul on kindlad asjad, mida ma ostan ja ma ostaks need nagunii. Nüüd aga rikub poeskäik tuju ära, sest arve ikka lööb. Kolleeg räägib juba ammu, et neil Ungaris on osades söögikategooriatest kulud tõusnud 40%. Arvasin, et ta pisut utreerib, aga nüüd vist hakkab see siis siia ka jõudma…

    Siiani oli jah Rimi veel suts odavam, Coop laksas esimesena (kodupood mul ja enamvähem teadsin hinnataset iga kuu lõikes). Nüüd mingeid asju ostan juba Grossist (nt liha), veel on talutav, aga räägitakse, et aasta II pool alles läheb hulluks. Bena võttes on tunne nagu ostaks kulda 😀 Õnneks saan ma endiselt enamuse ajast kodust töötada ja ei pea linna iga päev sõitma. Huvitavaks läheb sept-dets, kui on euribori ülevaatamise aeg lepingujärgselt.
    Siiani ikka säästsin natukene, eriti covidi ajal, suht vanamoodsalt, aga viimasel ajal on olnud kulusid rohkem ja keerulisem säästa. Plaan oli 3a tagasi, et tekitan omale vähemalt pooleaasta-kuupalgavaru, aga siiani pole veel õnnestunud. Mul on muidugi koer ka sellises vanurieas, et vet arved võivad jamade korral minna väga suureks (uuringud, testid), aga noh, see ei kesta igavesti (kahjuks või/ja õnneks).

  5. Maire

    Absoluutselt kõige olulisem ja parim rahakogumiskoht on kolmas sammas – kuni see pole täis pandud (15% brutosissetulekust) ma üldse muule ei mõtlekski. Isegi kui III sammas läheb vahepeal miinusesse, oled sa võitnud 20% riigilt tagasisaadud tulumaksu näol. Minul on III sammas Tulevas ja oli pikka aega ca 20% plussis – nüüd kui kõik börsid punases, on sellest täna alles +5,4%, aga seegi ju on riigilt saadud 20 protsendile lisaks. Ja raha saab sealt paari päevaga välja võtta kui vaja peaks olema, kuigi siis vaja riigile tulumaks tagasi maksta, aga kui poleks III investeerinud, siis oleks see tulumaks ju nagunii riigile jäänud. Ühisrahastusse ma enam ei investeeri, kuna minu jaoks on see kaotanud igasuguse usalduse, ühisrahastuse hiilgeajad on tänaseks lihtsalt möödas. Lisaks III sambale on mul aktsiad Balti börsil, mis täna punases, aga mitte väga suurelt. Kirun ennast, et ei suutnud enam käte peal istuda, kuigi aasta alguses börsilt väljusin ja otsustasin aasta lõpuni rahas olla. Tundus lihtsalt, et hinnad juba nii soodsad ja hakkasin uuesti ostma, aga langus on jätkunud. Kui oleks vaba raha, siis ostaks täna LHV aktsiaid, aga ma ostsin just oma auto liisingust välja ja kuu pärast uue auto ost, nii et sinna see raha läheb. Mis ostmistesse puutub, siis mina just autovahetuse sellepärast teengi, et vana eest saab praegu head hinda ja uus on hübriid, mis loodetavasti vähem kütust tarbib. Ja asju tasub osta küll, kui raha väärtust kaotab, aga muidugi ainult seda, mida nagunii on lähimal paaril aastal vaja. Meelerahufond on ka oluline, nii et mõne kuu kuludeks võiks rahavaru igaks juhuks olemas olla.

  6. Mina üritan üldiselt teha niiviisi, et säästan kõik, mis tuleb palgale lisanduvalt. Muidugi pole see summa stabiilne ja võib juhtuda, et ühel kuul on see summa neljakohaline, teisel kolmekohaline. Ma alguses tegelikult kirjutasin numbrid ka välja, aga siis lõi mingi eestlaslik “raha on tabu, rahast ei tohi detailselt rääkida” asi sisse. Endale seatud limiit on igal kuul säästa neljakohaline summa, nii et kui lisanduvat raha piisavalt pole, siis selle võtan palgast.

    Säästetavad summad lähevad kolmandasse sambasse, aktsiatesse ja mingi osa ongi siis lihtsalt meelerahufond. Kuigi noh, peaasjalikult on see rohkem “pekki, kuumalaine tuli ja meil oleks vaja pimendavaid aknakatteid allkorrusele” fond vms.

  7. Tervitan

    Ega siin oigeid vastuseid ei ole, elada saab ikka nii, kuidas see DNA ja saatusejoon igayhel meist parasjagu kokku jookseb. Esmalt ytlen, et kindlasti pole sul inflatsioon 20%, sest see on turu keskmine. Arvuta valja eri kulugruppide loikes, mis sind koige enam puudutab, sest isegi toidukorvid ehk THI on meil igayhel erinev (koigil pole lastetoitu, alkot, sigarette jne).
    Edasi on aga nii, et meelerahus elamiseks peab kogu aeg saastumaar olema korge ja seda toetama olemasolev rahavaru. See on elustiili ja harjumuste kysimus. Mul endal on kuukulud sissetulekust 3-5%, koik ylejaanu laheb saastuarvele. Selle investeerin systemaatiliselt sinna, mis toodab rahavoogu (pohiliselt kv, firmalaenud). Koik nice to have (vs must have) kulud on sel aastal maas, finantsinstrumente ei osta samuti. Mul pole tunnet, et raha poleb taskus, et peaks midagi kindlasti ette ostma. Ainus erand on rahapositiivne kv.
    Kyll saad hakkama, ara muretse.

    • Anonüümne

      PS. Kaisin just Eestis, mul olid ylivaikesed toidukulud, kuna ostsin 30-50% allahinnatud toidukaupa iga paev. Soin vaga hasti ja mitmekylgselt, ka mitmeid muidu kalleid FitLap asju. Ma teen juba aastaid nii syya, et vaatan poes allahindlusi ja kombineerin sellest menyy, mitte vastupidi. Elan kolmes riigis korraga, see toimib igal pool.

      • Anonüümne

        PPS. Ja eks motlemises on palju kinni, et kuidas elada. Mina soidan nt pohimotteliselt yhistranspordiga, kuigi mul kodus ilus suur maastur (sellega kain kuus yhe nadala kontoris). Nyyd Eestis olles kaisin sobrantsiga mere aares ohtustamas ja hiljem Viimsis kv vaatamas, tema ikka, et telli takso. Oli jah natuke naljakas yhte lux kv vaatama minna kahe eri liinibussiga 🙂 Aga mul vahet pole, on paremaid kohti, kuhu see taksoraha investeerida.

        • Paistab, et sa oled lausa ekstreemsäästja 🙂

          Minule nii elada ei meeldiks, et ma peaks kogu aeg allahindlusi vaatama. Ma muidugi vaatan üle, mis on sooduses ja head pakkumist käest ei lase. Aga kui sellest endale mingi kohustuse teeksin, et alati tuleb osta just allahinnatud toitu, muutuks see mulle ahistavaks ja ebameeldivaks.

          Mugavust ka armastan ja enda jaoks mõistlikul määral olen nõus selle eest ka maksma. Taksosõit Viimsisse 8-10 euro eest iga kell. Taksosõit Itaalias hinnaga 80 eurot jääks aga näiteks ära.

          Ühistransporti ma Tallinnas ei kasuta. Kas see on põhimõtteline, ma ei teagi. Vist pole. Lihtsalt ei meeldi, et see võib olla ülerahvastatud, istuda ei saa, on jõle aeglane ja sageli veel haiseb ka. Enne käin juba jala. Ei ole ka nii, et igale poole pean saama autoga. Mul pole kõndimise vastu midagi. Kesklinna elanikuna pigem kasutangi igat võimalust jala käia, selle asemel et autoga minna. Ühistransport tõesti minu ellu ei kuulu. Võib-olla kusagil mujal elades kuuluks, Eestis mitte. Ema juurde maale ja mõnda teise linna (Tartu või kuhu iganes) lähen ka alati autoga. See on mugavus, mille eest olen nõus maksma. Bussiga ei viitsiks eluski ja ega sellega raha ka ei säästaks.

          Üldiselt jah, ma ikka tahan endale ilusaid asju ka lubada ja sellepärast minust ekstreemsäästjat ei saaks. Aga inimesed on erinevad ja erinevate seisukohtade kuulmiseks ma selle üleskutse endale vastata tegingi. Aitäh põhjaliku ülevaate eest 🙂

          • Anonüümne

            Sul hindadest nats vananenud info, takso Viimsist Kadriorgu oli €20. Ja mul oli neli soitu vaja teha.
            Mind just motiveerib selline saastlik eluviis, kohe varsti teen ligi mil tehingu 40% omafin pealt ja laenumakse +30% tasub yyrnik. Igasugune tryhvilipasta ja Kobe lihaveis tuleb seetottu natuke hiljem 🙂

            • Kui neli korda vaja, on mõistlik võtta Boldi auto ja sellega sõita, saab kogu protseduuri 15 eur eest. Taksoga ma sõidan sageli Teletorni juurde ja sealt kesklinna. Pole Viimsi, aga kaugel on küll. Üle 8 euro läheb harva.

              • Anonüümne

                Mul point mujal, rahakasutusrs. €15 eest ei saanud me kevadel midagi (laks €30). See €20 oli ka Bolt takso hind.
                Kuula Borsijuttudest Kadriga podcasti, natuke lihtsustatud kasitlus, aga annab pohimotted kenasti edasi. Kv juttudes on ka mitu tegijat, kes raagivad korge saastumaara olulisusest, eriti yks Dallases elav eestlane, kes kv fondi teeb Usas. Head elu ja rahaturvalist elu paraku ei saa samaaegselt, tuleb valida, kumba enne tahad.

            • Mind natuke üllatab see hind. Muidugi noh, Viimsil ja Viimsil on vahe. Et kas räägime täitsa tagumisest otsast või Haabneemest. Aga muidu mul läheb üldiselt kesklinn-Haabneeme ots enamasti 12. Kõige kallim viimase aja taksosõit on olnud Laagri-Haabneeme, see oli 26 eurot. Aga eks oleneb kellaaegadest jms muidugi ka.

              • Jah, mul ka nüüd meenub, et ükskord kevadel sõitsin Viimsi spaa juurest koju ja läks 12, kuigi oli reede öö ja isegi üsna populaarne liikumisaeg. Aga sõltub kindlasti saadavusest, eks on ka kallimaid kellaaegu.

  8. Anonüümne

    Hea kyll, las see teema jaab. Minu point pole mitte taksohindades vaid eluviisi valikutes. Motlesin, et akki mu pikaajaline fintech tookogemus huvitab, kuidas seda eraelus kasutasin net worth ja FIRE eesmargi saavutamiseks. Tulude suurendamine on yks kindel tee, aga seda peab toetama kulude juhtimine. Argumenteerida buss v takso ning maheveis v odavam hakkliha on pisidetail, kui pole selge, miks mida tehakse. Palkasid mitte arvestades (vahe on mitmekordne), on Eestis bensiin poole kallim ja toidukorv samuti poole kallim riigist, kus ma pohiliselt elan, natuke imelik on, et mina olen see, kes kulude kokkuhoiule manitseb. Mitmes sektoris, ka ekspordis, on Eestis juba kevadest majanduslanguse tunnused ja mai seisuga EL korgeim inflatsioon koos Leeduga, aga vaga paljud ostavad asju, reisivad, soovad valjas jne nagu midagi poleks juhtumas.

    • Imelik tegelikult ei ole ju midagi, sest inimesed on erinevad ja tahavad erinevaid asju. Isegi teadmine, et kui ma ükskord 65-aastane olen ja saan elu nautima hakata, ei paku mulle isiklikult nii palju motivatsiooni, et täna maksimaalses säästurežiimis elama hakata. Ma tahan elada juba täna ja tunda rahast rõõmu juba täna. Muidugi mõtlen ka tulevikule ja teen vaikselt käike, mis tuleviku perspektiivis on kasulikud, aga kardinaalselt tänast eluviisi muuta ma kindlasti ei taha. Mul tekib teistmoodi küsimus, et miks ma täna siis üldse pingutan ja vaeva näen, kui ma neid vilju üldse nautida ei saa ja elan ikka nagu vaene inimene, kõige pealt kogu aeg hirmsasti säästes? Võib-olla ma suren 5 aasta pärast üldse ära. Siis ei ole sellest suurest säästmisest mingit kasu olnud, oli ainult töörõõm.

      Ma ei ela peost suhu, et kõik, mis teenin, löön ka kohe laiaks. Ma ikkagi tahan, et mingi tagavara on olemas ja kes mind tunneb, see ka teab, et ma teen päris palju tööd ja teenin raha ka põhitöö kõrvalt. Nii et pigem suurendan sissetulekuid kui tõmban kulud täiesti nulli. Olen selline kärsitu, et tahan nähtud vaeva eest saadud tasust kohe rõõmu tunda.

      Aga see ei tähenda, et sinu lähenemine oleks kuidagi vale. Minu jaoks see ei sobi, aga kui sulle sobib ja ise oled rahul, siis on kõik hästi. Minu jaoks on huvitav teisi seisukohti kuulda ja ma veelkord tänan, et enda oma jagasid.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: