Nepaal: täitsa viimane!

Mõtlesin selle asja ikka lõpule viia. Kasvõi lühidaltki 🙂

Mind natuke ajendas kirjutama lennuõnnetus, millest hiljuti lugeda saime. Pokharas (Nepaali suuruselt teine linn) kukkus alla reisilennuk, mis sõitis Kathmandusse. Oleme meiegi selle lennu läbi teinud.

Nüüd sellega seoses, et oli õnnetus ja paljud, kellel Nepaali asja ja plaanis seal ringi liikuda, on suuremat sorti paanika. Kas lendamine Nepaalis üldse on ohutu? Äkki peaksin eelistama hoopis bussiliiklust? Sellised küsimused ringlevad nüüd reisigruppides. Ja kõik, kes vähegi Nepaalis ringi on liikunud, vastavad, et vali lennuk igal juhul 100%. Kui hakata Nepaalis mööda maad reisima, oled garanteeritult ilma palju rohkematest närvirakkudest ja see, et sa elusalt sihtpunkti jõuad, on täpselt sama ebakindel nagu lennukiga reisides.

Kui meie oma viimase matkapäeva lõpetasime, olin mina mentaalselt juba kõik õudused ja ohud enda jaoks kokku pakkinud ja ära paigutanud. Ma ei osanud kartagi, et ma pean veel millegipärast kartma või muretsema, sest ees ootas ju lihtsalt üks džiibisõit Pokharasse. Mis seal siis ikka nii väga olla saab? Mõtlesin ma sinisilmselt. Aga sai!

Reisiseltskond pakiti hommikul kahte džiipi. Need olid mingid meile tundmatud automargi maasturid. A la Indiast pärit vms. Erki tegi kiire inspektsiooni, et kumma auto rehvid tundusid mustriga ja sinna siis sujuvalt ennast litsusimegi. Autojuhid olid meil välimuse järgi sellised 14-aastased poisid. Ma ei osanud selle kohta midagi arvata. Meie pagas pandi jälle džiipide katustele, ainult et seekord tõmmati ka mingi present peale. Ma veel vaatasin, et oo – seekord pannakse kate peale, et meie kotid tolmuseks ei saaks, issand kui armas. Aga kui sõit pihta hakkas, sai kiiresti selgeks, miks neid presente vaja oli…

Nimelt oli see tee, mida mööda me liikusime, täiesti…no kohati olematu, kohati täielik kuradi offroad! Me muuhulgas sõitsime läbi sõiduteele langevatest koskedest (selleks ka present katusel). Kusjuures mitme kose juures oli tee just mõnusalt olematuks lagunenud. No niimoodi, et ühe ratta all on tee, teise ratta all…ei ole. On lihtsalt auk või suur konarus, mis igal juhul auto tasakaalust välja viib. Džiibid on ju kõrged ja selline tunne on, et asi sellel džiibil siis nüüd külili kukkuda, kui ratta all tuge pole. Kusjuures külili paiskumine tähendaks kukkumist kilomeetri sügavusse jõesängi, sest otseloomulikult on tee ju kohe kuristikuserva äärekesel.

Lisaks on see tee seal äärekese serval hästi kitsas. Aga tegemist EI OLE ühesuunalise liiklusega. See tähendab, et igal suvalisel hetkel võib keegi teine vastu sõita. Ka kõige ohtlikumas kohas. Eks siis keegi tagurdab ja kuidagi ukerdatakse mööda, aga kui sa üldse suudad ette kujutada, kui närvesööv on selliseid stsenaariume oma peas läbi mängida ja mingitel teelõikudel ka läbi teha, siis… Fakk! Eriti arvestades, et autojuhid on a la 14-aastased (no tegelt ikka vanemad, aga välimus oli selline), kellel ei olegi väga suurt sõidukogemust. Selle sõidu jooksul ma tundsin ikka täiesti paanilist hirmu ja mõtlesin vaid üht mõtet – never again!

Algul tegime sõidus väikseid pause ka. Giid lohutas, et selline halb tee kestab ainult esimesed 3 tundi. Pärast läheb paremaks.

??!!!

Ja nii oligi. Esimesed kolm tundi ma lihtsalt lugesin e-raamatut ja ei pööranud telefoniekraanilt korrakski pilku eemale, sest ma olin täielikus kabuhirmus. Loomulikult teised autos vaatasid ringi ja rääkisid omavahel sellest, mis ümberringi toimus. Ma üritasin kõigest väest mitte kuulda, millest nad räägivad, sest ma lihtsalt ei tahtnud teada, kus me oleme. Tahtsin lihtsalt juba kohale jõuda.

Tee oli ju hästi konarlik ja kehv, mis tähendas, et me sõitsime kohutavalt aeglaselt. Meie sihtpunkti Pokharasse ei olnud kokkuvõttes isegi mitte 200 km minu meelest. Aga selle distantsi läbimiseks oli plaanitud 8 tundi. Etteruttavalt ütlen, et kulus üle 10 tunni. Sest isegi kui see õudne offroad läbi sai ja algas nii öelda maantee, siis see polnud külateest grammigi parem. Kujutle, et sa sõidad kusagil maal hästi halvas seisus kruusateel ja ootad, millal juba lõpuks maanteele välja jõuaks… Ja siis kujutle, et sa teed Google Mapsi lahti ja saad aru, et ei – sa juba oledki põhimaanteel. Siin polegi paremaid teid!

Liikusime kogu aeg kiirusel 25-30 km/h. Ilma naljata. Mõned üksikud kuni 100 m pikad asfalti lõigud olid ka. Sellised, et autojuht sai 3. käigu sisse panna. Siis oli korraks selline tunne, et ohoh, kus nüüd alles hakkas kihutama. Aga siis suunad pilgu spidokale ja näed, et ees on kiirus 45 km/h. Kõigest. Ma ei tea, kas Nepaali maanteedel on üldse kiiruspiiranguid, aga kui on, siis politsei kiirust mõõtmas küll ei pea käima, kuna kiiruse ületamine on füüsiliselt võimatu.

Muidugi suurel maanteel enam mingeid koskesid ega kuristikke pole. Selles osas on seis parem. Aga see lõputu loksumine hakkab pärast 5. tundi nii ajudele. Ma ei kujuta ette, et ma peaks selle läbi tegema veel liinibussis, mis on tavaliselt nii täis tuubitud, et kahele mõeldud istmel tuleb istuda kolmekesi ja halvemal juhul tuleb üldse seista. Selline on aga kohalike argielu…

Kui me lõpuks Pokharasse jõudsime, siis ootas meid muidugi ees hotell, mis erilist kriitikat ei kannatanud. Või noh, kui seal poleks olnud prussakaid, siis oleks võinud ju kuidagi selle ära kannatada. Aga just meie toas olid prussakad. Siuksed mõnusalt suured, mitte mingid Eesti päkapikud. Ma lõin esimese maha ja kohe kuulsin selja taga, kuidas Erki lõi järgmise maha. Tema pühkis oma laiba vannitoa ukse ees oleva vaiba alla. Minu oma jäi välisukse ette (muide, hommikuks oli minu laip minema tassitud). Kuna me olime just õhtusöögilt tulnud ja kell oli väga palju, siis me füüsiliselt ei suutnud lihtsalt enam uut hotelli otsida. Ma magasin terve öö liikumatult, kõiksugu hirmsad prussakamõtted peas ringlemas.

Hommik käes, oli minu jaoks uue hotelli otsimine vältimatu. Sest ma olen lihtsalt selline pirtsperse. Käisime hommikukohvi joomas ja uurisime ka lähedal asuvaid hotelle. Üle tee paistis üks tore peen hotell olevat. Seal olid kõik toad kinni, vaid juuniorsviit oli saada. Igaks juhuks otsustasime läbi põigata teisestki hästi lähedal asuvast hotellist ja seal oli ka tavalisi tube. Jess! Kinnitati, et prussakaid pole ja vastutulekuna meile tehti üks tuba sissekolimisvalmis juba kella 10.30ks. See tähendas, et me ei pidanudki ootama tavapärast check-ini aega, mis on reeglina kl 15.00. Lõime oma pagasi kiirelt teises hotellis kokku ja kolisime ringi. Saabudes sinna kõrgel korrusel asuvasse avarasse ja valgusküllasesse tuppa, kust avanes vaade nii mägedele kui ka Pokhara järvele, tekkis üle pika aja inimese tunne. Et vot selline on puhkus! Mul on mõnus olla ja ma tunnen end mugavalt. See hotell meeldis mulle lausa hullupööra, mis siis, et ta ei olnud eile avatud vms. Iga kell läheks tagasi.

Pokhara ise oli sümpaatsem kui Kathmandu. Sest seal olid näiteks kõnniteed, mis tegi liiklemise jalakäija jaoks mugavaks. Rahvast oli ka vähem. Nii et kui üldse Nepaalis mingit linnaelu kogeda, siis iga kell Pokhara Kathmandu asemel.

Süüa sai seal hästi ja jällegi päris odavalt. Kusjuures ka Euroopapärast toitu tehti väga hästi. Jäin väga rahule.

Tagasi Kathmandusse me lendasime. Eurooplastena olime natuke ärevil, et transfeer pidi meile järele tulema täpselt tund enne lennuki väljumist. Kusjuures see transfeer veel hilines mitu minutit. Aga probleemi polnud, sest Pokhara lennujaamas ei käi asjad niimoodi, et lend väljub sel kellaajal, mis piletil kirjas on. Lend väljub siis, kui ta jõuab! Sinu asi on oodata ja vaadata, et sa kogemata vale lennuki peale ei lähe. Kuigi seegi poleks mingi katastroof, sest kõik lennud, mis Pokharast väljuvad, sõidavad Kathmandusse. Mitte kuhugi mujale lennata ei saagi.

Me ka tiksusime seal mingi tund aega, enne kui meie lennuk ette tuli. Siis topiti meid ahvikiirusel lennukile ja sõit võis alata. Õnneks jõudsime me elusalt kohale. Lend käis kiirelt, see oli alla poole tunni mu meelest.

Kathmandus oli nüüd jäänud veel paar-kolm päeva. Käisime linnaekskursioonil, Nepaalipärasel õhtusöögil ja hängisime niisama. Osteti veel viimaseid suveniire ja meeneid. Ma oleks tahtnud tegelikult kašmiirist salli osta, aga ei usaldanud. Seal on nimelt nii, et kõik tänavad on täis salle, mis on väidetavalt 100% kašmiir, aga reaalsuses nad seda loomulikult ei ole. Meie linnaekskursiooni giid juhatas mind küll mingi väidetavalt väga õige venna juurde, kes küsis oma sallide eest ca 130 eurot (tänavalt maksab 4 eurot), aga minu jaoks olid need täpselt samasuguse välimusega nagu tänaval müüdavad ja mul käsi ei tõusnud lihtsalt ostma. Leidku mõni teine loll, kelle üle pärast irvitada.

Käisime muidugi ka laipade põletamist vaatamas ja kõiksugu maailmapärandi linnaosades jms. Aga ega need üksteisest millegi poolest ei erinenud. Kui ühes juba käid, siis sellest piisab. Ja noh, põnev oli vaadata, millised olid sealsed kuninglikud residentsid võrreldes sellega, mis on Euroopas. Suur vahe. Kuhugi templisse ega mujale me sisse ei pääsenud, kuna osadesse uskmatuid ei lubatagi ja osad olid pühade tõttu suletud. Money well spent.

Mulle tegi veel palju nalja see, et osad kohalikud ja osad (ilmselt) indialased vahtisid valget inimest nagu ilmaimet. Üks noormees pistis oma telefoni Erkile pihku ju palus endast koos minuga pilti teha. Ma ei saanud algul üldse arugi, mis värk on. Erki tegi siis pilti. Poiss vaatas pildid üle ja need ei sobinud. Siis tuli ta uuesti minu kõrvale ja tegi ise selfi. See pilt siis läks loosi. Kusagil templi juures kordus midagi sarnast. Üks vanem mees soovis nüüd valgete inimestega pilti teha. Minu jaoks esmakordne kogemus.

Ühesõnaga, ma pikemalt Kathmandul ei peatukski. Ütlen vaid, et ärge minge sinna reisile. See ei paku mitte midagi. Minge ainult sellise arvestusega, et see on alguspunkt, kust pääseb matkale. Mingeid vabu päevi sinna planeerida pole vähematki mõtet.

Ja niimoodi saabki see reisikiri otsa. Tagasilennu fiaskost ma juba kirjutasin. Siia vahemärkuseks, et kindlustus maksis pärast ostuse vaidlustamist selle juhtumi siiski kinni. Jei!

Kas ma soovitan Nepaali matkama minna? 100%. Ise läheme ka kindlasti veel. Lihtsalt tuleb üle vaadata, milline rada valida. Ei pea valima rasket, seal on nii palju erinevaid valikuid, et kui ei ole just mingi ekstreemihull või väga kogenud matkaja, võib vabalt piirduda millegi lihtsamaga. Meie lähme kindlasti järgmine kord lihtsamale rajale. Ja noh – ole valmis teatud ekstreemsusteks. Vähemalt selles osas, mis puudutab transporti. Sest sellega on seal väga halvasti. Kui eluga pääsed, siis ongi juba hästi läinud, aga muid mugavusi ära oota 🙂

• Posted in: Uncategorized