12 vihast meest ja 1 vihane naine

Käisime eile teatris. Nagu arvata võib, oli tükiks “12 vihast meest”. Mu meelest oli see üsnagi hea tükk, aga reaalsuses võis olla ka väga hea. Ma lihtsalt ei saanud seda nautida, sest mind segas viha.

Meie selja taga istusid nimelt kaks naisterahvast, kes omavahel mõnuga lobisesid. Sosistades küll, aga andke andeks, see on väga hästi kuulda, kui keegi vaikses saalis lobiseb. Algul ma lihtsalt nihelesin ebamugavusest. Pulss muudkui tõusis. Erki vaatas korra isegi tagasi, et “mis teil viga on?” pilguga inimesi korrale kutsuda. Aga sellest polnud kasu. Möla jätkus. Kuniks mul tõusis pulss korralikult üle 100 ja ma ei suutnud ennast enam talitseda. Keerasin ringi ja ütlesin häiritult: “Vabandust” Palun lõpetage lobisemine.”

Pulss tõusis veel rohkem, sest ma ei tundnud end absoluutselt mugavalt. Miks ma pean täiskasvanud inimesi korrale kutsuma? See on tohutult ebamugav ja vastik. Ma olin nii häiritud, et ma ei suutnud mõnda aega etendust üldse jälgidagi. Kuniks maha rahunesin. Siis suutsin taas jälgida ja nautida, sest mutid olid selleks vaatuseks vait jäänud.

Vaheajal ma veel mõtlesin, et õudselt vastik, kui nad mulle kusagil koridoris vastu peaks kõndima. Mina tundsin end halvasti, et neid keelasin. Kuniks mõtlesin, et aga miks mina pean ennast piinlikult tundma, kui nemad olid need, kes elementaarse viisakusnormi vastu eksisid? Nemad olid need, kes häirisid teiste inimeste teatrikogemust. Või ei olnud peale minu mitte keegi häiritud? Keegi teine neid ju ei keelanud!?

Teise vaatuse ajal enam pikki vestlusi ei olnud. Oli lühemaid repliike. Näiteks kui laval kõlas “Ta provotseeris mind,” siis kostus selja tagant: “Provotseeris jah!” Lisaks pidin pidevalt kuulma selliseid emotsionaalseid pupsatusi:

“Mhmh!”

“Ohooo.”

“Aaaa.”

“Ähäh.”

“Oih!”

Ehk et mulle ei antud üldse asu oma sisemisi emotsioone kuulata, kuna ma olin sunnitud kuulama kellegi teise omi.

Miks ma nii kuradi endast välja läksin, oli ilmselt see, et mul oli “põhi” all. Eelmisest nädalast, kui käisime kontserdil “Ühega miljoneist” ja meie selja taga istus kunagine raadiohääl, tänane kuulus kaardimoor, kes samuti pidevalt sõbrannadega vestles. Kusjuures nad isegi ei sosistanud. Pillimeeste soolod olid nende meelest nii mõttetud kontserdi osad, et kuna nad ise ei tahtnud neid kuulata, siis arvasid, et ega keegi teine ka ei taha. Siis täideti neid mõttetuid pause omavahel vesteldes. Et kes miks mootorratta ostis jne. Siis ma suutsin end vaos hoida ja keelama ei asunud. Eile lihtsalt enam ei suutnud.

Ma tegelikult oleks eile tahtnud keelata kaks korda, kuna mu taga istus veel üks imelik. Tal oli kaasas köhatableti lehekene, millega ta siis plõgistas ja krõbistas. Ei, mitte tableti välja võtmiseks keset köhahoogu. Lihtsalt niisama oli näpuvahel, et seda mudida ja krõbistada, nagu mingi kompulsiivse häirega vaimuhaige. Miks sa tuled teatrisse, kui sul selline häire on? Kas sa ei tea, et see ei sobi teatri käitumisetiketti? Muidugi ma ei hakanud keelama, sest tundsin, et ma niigi olin pidanud end keelamisega väga ebamugavasse olukorda panema. Ma ei tahtnud seda teist korda enam teha. Aga see krõbistamine häiris tohutult.

Võib-olla on see mingi tagumiste ridade teema? Ma olen tavaliselt ikka esimestes ridades olnud. Esimestes ridades oled rohkem laval toimuvaga üks. Seal on inimestel vast keerulisem lobiseda, kuna see loba kostuks ju lausa näitlejateni, nad näeks seda. Aga 9. reas möliseda tundub nagu täiesti okei. Siit mulle tänavatarkus, et ära mitte iial enam istu kaugemale kui 5. rida. Mitte iial. Pole vaja riskida.

Ja alati on muidugi selline võimalus, et mina olen lollakas. Et teatris ongi tänapäeval nii, et kõik võivad vahetuid emotsioone väljendada ja vajadusel vestelda. Teistest inimestest enam hoolima ei pea. Samuti ei käida teatris enam süvenemas. Kõik etendused peavad olema “kerged”, kus lased aga lõugadel lõgiseda, hirnud kõva häälega labaste naljade peale ja lülitad endal mõistuse üldse välja, sest tavaelus on niigi palju mõtlemist. Nii või?

Ma saan aru, et ma olen endast viimaste postitustega õudselt kibestunud inimese mulje jätnud. Et kõik on sitt ja paha, kõik häirib. Aga tegelikult on mu elus ka palju ilusat. Ma lihtsalt ei kirjuta sellest, sest see on teile igav 😀 Negatiivse pean ma aga välja valama, sest see rõhub mind. Tänan kuulamast.

• Posted in: Uncategorized